Vot selline kõva “jahimees” on Hinckus. Tänahommikusel kohtumisel rebasega ei teinud ta viimast oma lõhnamaailmas märkamagi. Seda hoolimata asjaolust, et Rein kaua ja liikumatult meid vaatas ning ennast pildistada lasi. Uudishimu ei andnud rebasele asu ja ta jäi veel eemalgi seisma, et uurida, kes need kaks niimoodi mööda lagendikku uitavad.
On ainult üks Eesti metsade elukas, võõrliik, kelle puhul ma püüan koerale märku anda. Teised jätame rahule, sest vähim mida vajan, on omapäi metsloomi jahtimas käiv koer. Ka seekord jälgisin lihtsalt olukorda ning tundsin kergendust kui rebane voore kurvide varju pages.
