Loomapiltidega, paremini kõlab küll vist “loomalugudega”, jätkan. Millegipärast on lume tulek teinud mind ettevaatlikuks. Ei tea kust on kuklas tunne, et koeraga lahtiselt jalutada pole otstarbekas. Vähemalt kahel järjestikusel hommikul on see ka paika pidanud ja säästnud mind tarbetust närvikulust. Sest koos lumega on metsast välja ilmunud, AGA võib olla hoopis nähtavaks muutunud (!), ka loomad. Õnneks puudub Hinckusel füüsiline võimekus kahe käpa peale tõsutes silmapiiri kaugemale nihutada, kogemuspõhine oskus “õiges” kohas vaikne olla, väga kaugeid liikumatuid objekte muust ümbritsevast eristada ning üldse, teha järeldusi seal, kus need talle igas mõttes võiksid kasulikud olla. Ma ei ole väga kindel, kas ta meie üleeile pildistatud põtra märkas. Aga olen üpris kindel, et nii tookord kui täna minu poolt pildistatud metskitsi ja rebast ta küll ei näinud.
