Põletasin oksi ja pildistasin Matsi

Tänane ilm oli sedavõrd kevadine, et mul tekkis üle pika aja soov väljas tegutseda. Seda sisemist tungi võimendas veelgi asjaolu, et kuigi pole külm, pole ka väga soe ning maapind on parasjagu külmunud, et mitte mudas kakerdada. Seda kõike arvesse võttes arvasin olevat hea mõtte keskenduda okste põletamisele maja taga lõkkeplatsil ja tuua lisa kõikjalt sealt, kuhu see tuulise sügise ja talve jooksul tekkinud oli.

Lõkke sain suurte pingutustega põlema aga sealt edasi sujus kõik heas rütmis. Vahepeal oli mul “abis” Tilde ja pärast lõunasööki mõlemad lapsed. Nendega käisime ja koristasime ära nende onni juurde kukkunud kaks suurt saart. Pimedas kui tuld kohendamas käisin, oli kõik igatahes kenasti ära põlenud. Homme mõtlesin, et lõhun ära viimased maja juurde toodud kuused ja kui viitsin, toon metsast lisa.

Päeva teises pooles märkasin Matsi, kes oli ennast sisse sättinud hiirevaritsusse maja lääneküljele, muruplatsi ja põllu servale. Tõin toast fotoka, palusin Maarjal koera kinni hoida ja heitsin ise põllu servale pikali. Sain loetud minutitega aru kuivõrd on loomad inimestest kannatlikumad ning mida võiks endast kujutada päev läbi varjes passimine. Sellegipoolest õnnestus mul saada vähemalt üks korralik ülesvõte, mida võite vaadata Nahkanuia fotoblogis. Siia panen üles mõned tagasihoidlikumad kaadrid, mis on suuremas osas tehtud ühe käega, samal ajal sunnitud telefonivestlust pidades.

Nimelt helises minu varitsuse ajal taskus telefon ning kuna teemaks oli vanadpildid.net, ei saanud ega tahtnud ma kõne lõpetada. Mis muidugi omakorda tähendas, et jäin ilma kulminatsioonist ehk hetkest, kui Mats hiire kätte sai. Aga mis seal ikka, küll neid kordi tuleb veel.

Tegelikult plaanisin üles panna neli fotot aga jätsin ühe esialgu siiski Nahkanuia fotoblogi tarbeks. Pole võimatu, et panen selle sinna juba homme üles.