Tulime siis reedel Nahkanuiale nagu lubatud. Maarja ja Mattis jäid Kõrsile, mina läksin Neiliga kalale. Ma ei saa öelda, kus me püüdsime aga võin öelda, et Neil sai mõõdus haugi. Minu saagiks oli kaks kaotatud lanti ja üks korralik võtmine. Kala jäi mulle ja Maarja praadis selle meile hommikusöögiks.
Hommikul ärkasime hilja, nagu viimasel ajal on välja kujunenud. Pärast hommikusööki alustasin mina kuivati müüri “taastamisega” ja Maarja võttis ette lillede istutamise. Pean Jarkko toodud lubja ära kasutama, sest kui see tõepoolest kuivab kiirusega 1 cm = 1 kuu, on praegu viimane aeg saada tööga valmis enne esimeste öökülmade tulekut.
Ega see müüriladumine mingi raketiteadus ei ole. Siiski on ilma ettevalmistuseta või hea juhendajata korraliku tulemuse saavutamine keeruline. Alustasin tööd kinnasteta ja sain kohe valusa õppetunni osaliseks. Hommikul kala lõpuseid välja tõmmates tekkisid sõrmedele mikroskoopilised haavad, mis lubjaga kokku puutudes kipitama hakkasid. Kividega tekitasin endale veel marrastusi, mistõttu mingil hetkel muutus sõrmedega millegi puudutamine väga ebameeldivaks ja valulikuks. Õnneks olid mul kindad, mis Mattis oli jõudnud juba korralikul lubjamördi sisse kasta.
Loodis minu laotud müür ei ole ja seda ma ei taotlegi. Esiteks on see mulle hea praktika ja teiseks ei kavatse ma sellele müürile maja ehitada. Kui ma midagi teen, siis saab see olema midagi kerget, suveköök näiteks. Ma ei vaevu ka kõiki lahtiseid kive ära võtma. Niikuinii tuleb kogu müüri ulatuses vähemalt kaks ülemist rida uuesti laduda ja ega vana mört ei hoia enam kinni ka neid kive, mis kõige alumises reas asuvad. Lisaks on ainuke jõub kividele suunatud ülevalt alla, külgedele ei kisu neid peale inimkäe miski.
Praegu tundub, et mörti tuleb samapalju juurde tellida. Kui õnnestub, saan kohaletoodud tonniga laduda üles pool müürist. Rahaliselt on see väga valus! Kui kaugele ma täpselt jõuan, on selge homme õhtuks. Tänane tööpäev sai igatahes ~10 tundi pikk.
Täna oli ka vist üle pika aja päev, kus ma ootasin tuult! Mulle tundus, et muidu tõstavad verejanulised sääsed ja muud mikroskoopilised aga väga valusalt hammustavad satikad mind lihtsalt õhku ja rebivad tükkideks! Pigem olgu siin tõepoolest tuulte paradiis aga mitte sääskede oma.
Matiga käisime hommikupoolikul Väinjärve ääres ujumas. Kuna vesi oli kõigest 17 kraadi, piirdus ujumine minu jaoks kahe vettehüppega, Matile vees solistamisega. Tal oli küll kalipso seljas aga selliste kraadidega peab vees püsimiseks olema korralik puberteet, mis minul peaks olema läbi ja Matil alles algab.
Pean enne voodissepugemist seinakella seisma panema, sest meie väikemees kaebab järjepidevalt kui paha on magada kui kell talle kõrva lööb. :) Katsun homme ka rohkem pilte üles panna.