Eile saime eneselegi ootamatult ja väga kiiresti võetud kogu oma kartuli. Lugu ise oli järgmine.
Mann käis mulle juba pikemat aega peale mehe ja masina leidmisega, kes kartuli üles võtaks. Varasematel aastatel võtsime terve põllu üles käsitsi ja tuleb tunnistada, et see on ränk töö isegi sellise pisikese lapikese puhul nagu meie oma. Püüdsin tema küsimusi vältida ja asjaga viivitada aga kus sa sellega. Esimene mees kelle poole pöördusin ütles mulle ära. Siis helistasin Einartile.
Kõigil on palju töid ja tegemisi, seetõttu on arusaadav, et alati ei ole küsimus mitte soovis vaid võimalustes. Minu ja Manni õnneks leidis Einart aega tulla aga seadis “tingimuseks” võtjate olemasolu. Tunniajasest etteteatamisest hoolimata õnnestus meil kiiresti leida kolm abilist, kellele oleme äärmiselt tänulikud. Koos Maarja, Mattise ja minuga, Tildet ei arvesta, oli meid kokku kuus ja kokku kulus noppimiseks aega jämedalt 40 minutit! Vähem kui tund varasema nädala vastu!
Kartulisaak ise oli nigel ja ka kartulid väikesed. Kohaletulnud teadsid rääkida, et nii see on ka mujal. Igatahes sel aastal meil midagi teistega jaga ei ole. Seemnekartul ja oma tarbeks. Samas on see kindlasti parem variant kui kevadel kartul metsa sigadele viia. Hea on ka see, et nii nagu eelnevatel aastatel jäime meie kartulimardikatest puutumata, samas kui Milvi möllas nendega sisuliselt suvi läbi. Aga endiselt pole me lahti saanud oraseussist.
Kui olime lõpetamas, jäädvustas Mati telefoniga toimuva. Kõik oluline on küll peal aga väga kaootilises järjekorras ja hüpleva pildiga.
Kartulivõtt 2014 from Marko Mänd on Vimeo.