:)
Nüüd peaks meie kevadel ootamatult kerkima hakanud laut suures osas valmis olema. Kõik oluline on olemas, puudu ainult mõned väiksemad detailid. Neljapäeval tuli hoonesse ka elekter kahe elektriku näol. Päev tööd ja paika sai nii kilp, pisikupesad kui sise- ja välisvalgustus.
Kasutasin nii sees kui väljas nõukaaegseid garaazi- ja välisvalgusteid. Ostsin need suuremas osas osta.ee oksjonikeskkonnast ja põhjusega, et need lihtsalt meeldivad mulle. Kõik muu sai siiski läbinisti kaasaegne ja igati nõuetele vastav! Ühe asja tahaksin siiski veel ära teha ja ilmselt teengi, nimelt, vahetan hõõgniidiga pirnid välja LED pirnide vastu.
Ega ma ise ka ei uskunud, et saame hoone sedavõrd kiiresti ja lõplikult valmis. Mais alustatud ja septembris lõpetatud hoonest polnud aprillis veel käegakatsutavat plaanigi. Aga nii läks: mais vundament, juunis seinad, juulis katus, augustis uksed ja septembris elekter. Kui tavaliselt on juhus tegija vastu, siis seekord õnnestus juhuseid ära kasutades saada õiged mehed tegema õiget asja just õigel ajal. Teisalt jällegi lükkasime ka ise jõuliselt tagant, sest poolik hoone oleks tähendanud kasutuskõlbmatut hoonet ja seega ka mõneks ajaks kasutuskõlbmatut rahapaigutust.
Erinevate tööde või materjalide eest tasudes ja väljakäidud summasid oma sissetulekuga võrreldes tekkis korduvalt küsimus, kuidas varasemal ajal oli iga talu õuel mitmeid kõrvalhooneid ja kuidas saab nende ehitamine tänapäeval nii kallis olla. Üks võimalik vastus peitub eluviisis. Omal ajal oli talu tootmiskompleks, kus iga lisanduv rajatis täitis oma osa talu sissetulekute suurendamisel või nende hoidmisel. Tänapäeval paigutame oma raha mujale ja vajame kõrvalhooneid teenitud raha eest soetatud asjade hoidmiseks või oma hobidega (n. puutöö) tegelemiseks. Selleks need nii kallid ongi.