Mürareostusest

Suveöödel mu talumaja juures kostab rohu seest kõrvu eriti vänge nurmekanade kraaksumine. Rahu sain alles siis, kui olin naabri koeraga ja taskulambiga neile peale lennates nad metsa peletanud. Vot see prääksumine keset öövaikust on tõeline mürareostus.:-) Muidugi sel aastal peale heina maha niitmist kanad enam nii maja lähedale ei tule.

Leidsin sellise kommentaari internetilehelt auto24.ee, kus see oli postitatud registreerimata kasutaja q peal poolt teema “Kas teid häirib valgus- ja mürareostus Tallinnas?” all. Loodan väga, et originaalset aliast kasutav kommentaator seda tõsiselt ei mõelnud! Vastasel juhul võib selles lisaks tema ornitoloogiaalasele sihilikule või tahtmatule võhiklikkusele näha ka äärmist hoolimatust looduse ja kaudselt, tulenevalt postituse teemast, ka kaasinimeste vastu.

Olen kogu oma teadliku elu elanud kortermajas. Mida aeg edasi, seda sagedamini on mul tulnud koputada naabrite ustele nii oma- kui kõrvaltrepikojas ja sõltuvalt olukorrast kas nõuda või paluda mulle kuuluvat vaikust. Õigust puhata väsitavast tööpäevast või soovi sundtümpsuta raamatut lugeda.

Ma ei räägi ega mõtle enam ammu öörahust, mis enamikes linnades heakorraeeskirjaga on kehtestatud. Kui ainus koht maamunal – minu kodu – mida ma enda omaks saan pidada mind ei kaitse, ei saa lohutust pakkuda ka need näiliselt seaduse jõuga kehtestatud vaikusetunnid. Kui jätta kõrvale asjaolu, et sellest reeglist kinni ei kiputa pidama, on ju kõigile selle probleemiga kokku puutunutele selgemast selge, et politseilt sellistes olukordades kaitset otsida ei maksa.

Ka minule on tuttav see tunne, mis kutsub kas üksi, sõpradega või siis looduses olles kõvasti muusikat kuulama. See loob õige meeleolu, õhkkonna, emotsiooni. Ja võtab sellesama ära lugematult hulgalt teistelt. Just nii tundub see kõigile neile, kes pole kunagi kuulnud ja mõistnud rukkiräägu laulu lühikese suveöös. Mina annaksin sellele linnule õiguse rääksuda kasvõi ööpäev läbi juba selle eest, et lunastada kõigi nende tuhandete väikeste rukkirääkude elud, kes valesti ajastatud ja planeeritud niitmise (loe: mugavuse ja hooletuse) tõttu oma elu jätavad!

Inimene on oma harjumuste ori. Kuna sa oled see mida “sööd” ka vaimses mõttes, ei saagi loota enamikult linnakeskkonnas kasvanuilt selle mõistmist, mida loodusel meile pakkuda on. Näiteks vaikust selle lugematutes variatsioonides. Fred Jüssi on võrrelnud loodushääli soolaga supi sees. Sool annab supile maitse ja nii on ka vaikusel omad varjundid. Linnakeskonnas on “vaikuse varjundid” nagu näiteks autode mürin ja muud läbi seinte kostvad hääled stressi tekitavad, seetõttu võib muusika (valjult ) kuulamine olla mõnes olukorras isegi mõistetav. Kuid siiski ainult sinnamaani kui see ei häiri teisi! Looduskeskkonas ei ole sellele küll ühtki vabandust.

Olen vaikuse otsinguil, nii võin ma täie õigusega nimetada oma iseseisva elu jooksul toimunud kolimisi, jõudnud Nahkanuia külla Endla Looduskaitseala serval. Kohas, mida enamik inimesi peab isegi siin väikese Eestis maailma ääreks. Lähimad naabrid jäävad 500 meetri kaugusele, ülejäänud küla pole minu juurest nähagi. Eesti ühe suurima säilinud rabalaama serval. Ja ometi kuulen ma seda vastikut, hulluks ajavat tümpsu aeg ajalt ka siin. Rütmilist tagumist, mis mingi tundmatu loodusseaduse ajel siia kandub. Ma ei tea kust see tuleb ja tunnen, et ei tahagi teada. Tunnen lihtsalt jõuetust. Jõuetust kõige selle rumaluse, väikluse ja mölakluse ees. Kui raske on siis aru saada, et siin, kus vaiksetel suveõhtutel võib normaalsel häälel öeldud inimkõne kanduda sadade meetrite kaugusele, võimendub kaasaegsest stereoseadmest väljuv rütm monotoonse tümpsuna veelgi kaugemale.

See on üks väheseid olukordi, mis paneb mind tundma, et ma ei tahagi olla inimene. Lihtsalt nii häbi on!

Oma maja aknast välja vaadates näen ma praegugi räämas põldu ja mahajäetud talu. Ja neid on siinkandis küllaga. See on hirmuäratav kontrast, mida ma veel ei oska sõnadesse vormida. Meid rahvaks vorminud ja rahvana hoidnud väärtused kaovad meie enda silma all ja me laseme sellel juhtuda ennast samal ajal (õlle ja) tümpsuga hellitades. Õllesummerile oodatakse kuni 80 000 külastajat!

Internetist võib otsisõnaga mürareostus leida mitmeid huvitavaid artikleid. Toon mõned neist siin ära kasvõi juhuks kui minu teksti mõte arusaamatuks jäi ja mõnd see teema huvitama hakkas:

• “Mürareostus tuleb keelata”, SL Õhtuleht
• “Minu äriidee”, Eesti Ekspress
• “Kas igaüheõigus Eestis kehtib?”, Loodus

JNE.

Igatahes läks mul sellest õhtul kuuldud kaugest tümpsust tuju nii ära, et tänase päeva sündmustest kirjutan mõni teine kord.

Akna taga rääksuvad rukkiräägud. Ma ei vaheta seda häält ühegi looduses (valjusti) kuulatud muusikapala vastu!