Mõtet tagantjärele 2014 aasta suvise teehoolduse teemal kirjutada, olen mõlgutanud pikalt. Peamiseks põhjuseks on soov olukord ajaloo tarbeks fikseerida ning kusagil hingepõhjas eksisteerib ka lootus, et keegi asjaosalistest seda loeb ja õppust võtab.
Minu jaoks koosneb suvine teehooldus kahest osast, mis on: teeäärte niitmine ja greiderdamine ehk tee hööveldamine.
Sel suvel niideti Vardja tee seda osa, mis kuulub vallale, ainult üks kord, samal ajal kui riigimaanteid siin Rõhul vähemalt kaks korda. Ja võib olla ei olekski põhjust niitmisest rääkida, kui seda oleks tehtud korralikult, masinaga mis on selleks otstarbeks soetatud JA MÕELDUD. Kui ma tulemust nägin, ei osanud ma nutta ega naerda. Vaid üksikutes kohtades oli ennenägematult väikese niiduulatusega masin suutnud jätta mingi käegakatsutava ja tajutava jälje teeäärele. Enamikes kohtades lokkas samasugune malts nagu varemgi. Allolev foto on võetud 11.06.2014, vahetult pärast teeäärte niitmist. Niidetud kohtades puudub taimedel õisik!
Kuidas siis sai? Valda ei hakanud ma helistama, tundus mõttetu. Selle asemel võtsin hõlmast kinni põlluservasid niitma tulnud Ilvese traktoristil ja palusin teeääred üle lasta. Muidu lihtsa ülesande muudavad keerukaks omandisuhted. Kuigi vald peab tee servade eest hoolitsema, jääb päris pikk osa sellest hooldatavast teeservast ühe teise kohaliku põllumajandusettevõte maade piiriks, kes muuseas kunagi ei ole võtnud vaevaks teeääri puhastada. Tuletan meelde, et paar suve tagasi Petserimaantee servas minu poolt ette võetud võsaraie jäi ka nende maa peale. Pole siis ime, et Ilves sellest samuti huvitatud pole, temal on sellega kõige vähem tegemist. Aga hakkama saime ja tänu nende vastutulekule said teeääred korda.
Hööveldamisega on lugu tõsisem. Juba aastaid lihvib höövel teehoolduse käigus tee põhjast üles suuri kive, märk sellest, et teele on vaja täiendavat kruusakihti. Aeg ajalt ongi seda lisatud, viimati Jaago Kuriksi ajal. Käesoleval aastal juhtisin sellele uuesti tähelepanu ja teehoolduse eest vastutavale ettevõttele antigi vastav korraldus. Kokku toodi kaks suurt koormat kruusa, mis valati maha neisse kohtadesse, mis seda kõige enam vajasid. Aitäh!
Kuidas aga käib vald ümber oma investeeringutega, võib näha postituse alguses toodud fotolt (03.10.2014). Suve teises pooles toimunud hööveldamise käigus lükati suur osa toodud lahtisest kruusast teeserva valli, kust see mõne aja pärast kaob. Ja kilomeetrise lõigu peale on seda materjali mis kaotsi läheb, ikka väga palju.
Omal ajal kui Lugna valla teid hooldas, pidasin temaga maha tulise vaidluse hööveldamise teemal. Rääksime mis me rääkisime, teed hööveldati ka pärast seda kenaks kraaviks (samal teemal). Minu nägemuses ja kogemuses (nagu seda pakkus kadunud Janek Kupper), peab tee olema profiilis hööveldatud ning selleks, et materjali kaotsi ei läheks, tuleb esmalt lahti lükata tee servad, eemaldamaks sealt mulda ja muud teehoolduseks sobimatut materjali. Miks seda nii ei tehta, võib ainult arvata. Samas ei maksa vallarahval imestada kui järgmisel suvel on augud taas seal kus nad varemgi olid, sest kogu lahtine kruus on kraavi lükatud.
Eraldi suureks probleemiks on veel lahtised kivid. Ma saan aru, et tee hooldamine on valla rida ja selle kohustuse sees on ka ohutu liiklemise tagamine. Sellegipoolest läksin ka seekord pärast hööveldamist ATV, käru ja poistega kive korjama. Alates Rõhu ristist kuni viimaste Rõhu majadeni ja pisut edasi, vedeles kõikjal teel ühe ja kahe rusika suureid kive. Teen seda iga suvi. Kuidas siis nii?
Kokkuvõtteks ei suuda ma mõista kuidas pärast aastatepikkust kogemust, loendamatuid kaebusi valla elanikelt (ma ei ole ju ainus), ei suudeta teha õigeid ja adekvaatseid otsuseid ega tagada mingisugust järelvalvet? See on arusaamatu nagu ka asjaolu, et Vardja tee kasutajale mõeldud kaalupiirangu märk ristmikul on juba mitmendat aastat kõveraks sõidetud ning see ei näi huvitavat kedagi. Õli tulle valamiseks võiks ju mainida sedagi, et möödunud aastal jäi teistkorde Vardja tee hööveldamine ära seetõttu, et Vao kergliiklustee ehitus nõudis (ilmselt kellegi valearvestuse tõttu) lisaraha. Maksid selle eest taas kohalikud, seekord siis kehva teenuse asemel saamata teenusega.
2 kommentaari
Kui ma vaatan Eurospordi kanlitest 3 suurt jalgrattatuuri Tour de France, Vueltat ja Tour of Italy siis torkab seal palju muu tähelepanu väärse hulgas silma asjaolu, et tee ääred on üsna niitmata. Tänavuse Tour de France 3 esimest etappi toimusid Inglismaal…tee ääred puha niitmata. Kogu maailma aastasadade jooksul okupeerinud ja paljaks röövinud riik ja ei niida teeääri.
See tähelepanek pani ei jätnud mind sugugi ükskõikseks: miks peaks maal teeääri niitma? Eriti sellises vaestemajas nagu Eesti. Kas sellega saab midagi öelda? Kas selles sümmeetrilises mõtlemisviisis ongi ilu? Või näitab see, et siin toimetab tubli ja elujõuline peremees, kes näitab teatud piire…Jah, isegi kilomeereid kaugete metsateede ääred niidetakse meitel korra- kaks üle. Kas see ongi saksa ordnung ja sümmeetriline mõtlemine, mis Vene sõjaväe Ukrainasse tungimise viisist pikaajalise halvatuse sai?
Tänavu tahtsin end muuta: ajasin sisse rajad vaid saunani ja sinna, kus mul vaja käia on, mujal jätsin kõik nagu jumal juhatab. Kõrred kasvasid pikaks hakkasid vihmaga pükse märjaks tegama. Lasin trimmeriga raja laiemaks. Juulis tundsin end ebamugavalt teiste nädalavahetustel lakutud teeäärte vahel: mis nad mõtlevad: nää, poiss hakkab vanaks jääma, käib iga pääv tööl aga raha ikka ei ole, Ümar vist naisest lahku läinud…Võtsin käsivikati ja niitsin kõik maha nagu igal aastal.
:) Ma ei ole osanud teeäärte niitmist saksa ordnungiga siduda. Minu jaoks on tähendab teesrevade niitmine tee säilitamist ja püsimist. See on midagi muud kui iluaiandus, mugavus või peavoolus püsimine. Võib olla on asjaolu, et Inglismaal teeservi ei niideta, märk röövitud rikkustest? Kui vaja ehitame uue tee …