Ei kujuta ettegi, millised huvigrupid mind nüüd pärast kahe alloleva foto avaldamist hurjutama hakkavad aga nii juhtus. Olukorda ma muuta poleks saanud, seetõttu jäädvustasin.
Läksin koeraga jalutama. Seekord Tambu poole, mis asub meie elamisest mõnisada meetrit läänes. Liikusime ennast varjamata, rohu ja okste ragisedes, sõltuvalt asukohast. Lisaks on mul köha, nii et ka seda tuli ette. Seda enam olin üllatunud, kui olles suuna piki raiesmiku serva lõuna poole võtnud, pistis raiesmikku katvast mehekõrgusest pajuvõsast, minust ainult mõne meetri kaugusel, pea välja sokk. Hinckuse kiunatus järgnes hetke pärast ja tähistas, et ka tema oli looma märganud.
Ma ei teinud suud ka lahti kui koer metslooma järel kiunudes minema kihutas, sest teadsin et antud olukorras poleks sellest olnud mingit tolku. Nad võtsid suuna Vahemetsa peale ja kui mina jõudsin kohta, kus Vahemetsa ka mulle paistma hakkas, polnud seal tagaaetavast ja -ajajast jälgegi. Hinckus tuli mõne minuti pärast tagasi! Pole mingit kahtlust, et tegemist oli tema jaoks liige kiire ja osava saagiga.
Kitsed käivad maja juurest üle tee päris tihti, nii et küsimus taandub sellele, kas avatud vaatega põllul ja põlluservas lahtise koeraga jalutamine on lubatud või mitte. Ja kui isegi ei ole, palun kõigil neil, kes tahaksid nüüd sõna võtta, tegeleda kõigepealt nende koertega, kelle üle puudub omanikul igasugune kontroll. Neid polegi nii vähe.