Nagu olen kirjutanud ja nagu rohkem kui ühe lapse vanemad teavad, ei kuku käbid kännust kaugele aga võivad kukkuda ühe ja sama puu erinevatele pooltele. Meil on nii juhtunud. Kui välimus välja jätta, on Mati ja Matilde nagu öö ja päev.
Täna näiteks tegi meie pisitütar esimesed sammud käpuli. Siiani on ta ainult roomanud, vedades alakeha järel nagu haavatud sõdur. Mati samas ei roomanud ega käinud käpuli, hakkas ühel päeval lihtsalt käima. Sama on rääkima õppimisega. Poisi esimesed sõnad olid “lill” ja “lamp”, mida ta oli suuteline ütlema juba 6 kuuselt, samas kui tüdruk ei räägi praegugi veel suurt midagi.
Tore on laste arengut jälgida. Poiss aina kasvab ja ega tüdruki temast maha ei jää, nii sõna otses kui ülekantud tähenduses. Kõik venna käes olevad asjad on tarvis saada endale ja siis laiali pilduda. Ja kui ei anna, läheb lõug pahameelest ette ja tuba on täis rahuolematut kisa. :) Selline väike riiukukk!
Ja uudishimulik on ta ka. Poiss oli samuti aga näiteks tikke pole Mati kunagi tahtnud katsuda ja igasugustest küttekehadest, millel on omadus soojeneda, on ta kauges kaares mööda läinud. Matildet aga kohe tõmbab kamina poole. Täna näiteks tahtis ta ennast küdeva pliidi tuhaluugi najal püsti ajada.
Aga nalja saab! Kui Meelimaril on naerutuju, siis naeravad kõik! Sellised hetked teevad tasa kõik need salaja mõeldud mõtted kodust põgenemisel ja erakuks hakkamisel. :)
1 kommentaar
Kui täna juba kommenteerimiseks läks…)
Mina tegin oma tüdrukule umbes aastases vanuses kuuma ahju olemuse selgeks üsna lihtsalt (tõsi küll, idee selleks sain ühest kasvatusraamatust,mitte omast peast) – kui ahi oli juba nii tuline, et kõrvetas päris hästi, ehkki mitte veel nii palju, et oleks lausa villi põletanud, tegin südame kõvaks ja lasin lapsel seda katsuda, ise seletades, et KUUM ON. Oli kisa jah, aga mitte kunagi enam ei tahetud ühtegi asja katsuda,mille kohta öeldi KUUM.