Nahkanuial elades olen suhteliselt lühikese aja jooksul omanud kokkupuuteid pea kõigi Eesti metsade suuremate imetajatega: rohu-, liha- ja kõigesööjatega. Olen jahti pidavat rebast pildistanud köögiaknast, taga ajanud kährikuid, sõitnud rattaga peaaegu otsa metskitsele, jälitanud jäneseid ja jooksnud järele ilvestele. Metssigadele ja põtradele pole ma nii lähedale saanud, et kohtumine oleks lõppenud emma-kumma poole tagaajamisega aga nähtud on neidki, kaugelt ja lähedalt. Märkamatuks on osanud jääda ainult karu ja hunt, kelle jäljeread kohati meie elamisele päris lähedale tulevad aga kes ennast kunagi näole ei anna.
Tänase päeva sündmused võimaldavad mul teha korrektuure eelmise lõigu viimases lauses ja liigitada ennast nende väheste hulka, kes on jalgrattaga taga ajanud hunti! Tegemist ei olnud küll päris täiskasvanud loomaga aga siiski võsavillemi endaga. Lugu ise oli järgmine.
Maarja läks ära ja mina meisterdasin Matile puust püsse. Saabusid külalised, kes parkisid oma auto meie maja ette “parklasse”. Kui me neid autost väljudes teretasime, nägin Abrami poole viival teel, paju juures metslooma. Parklast pajuni on ~120 meetrit, mistõttu ma päris kindlalt looma määrata ei saanud. Tundus nagu oleks tegemist olnud kährikuga (!), mida ma arvasin nende loomakeste tiheda esinemise põhjal siinkandis, samas oli külalises midagi kährikule väga võõrast. Kährik või koer? Hunti ei osanud ma kahtlustadagi (kuigi mingi kripeldus kusagil sees jäi).
Kuna ma hunti ei kahtlustanud, ei tulnud mul pähegi tuppa fotoka järele minna vms. Selle asemel hüppasin ratta selga ja alustasin tagaajamist. Vot oli sellel loomal kerge jalg, kuidas ma ka ei pressinud ja käike ei vahetanud, järele ma talle ei saanud. Kui tema lõpuks Kördile keeras ja seal remmelga all suurde rohtu kadus, oli aeg tagaajamine lõpetada. Polnud kahtlustki, et tegemist ei olnud koeraga! See oli hunt aga ilmselt nooruke, muud moodi ei oska ma sellist rumalat elumaja juures tolgendamist selgitada.
Muidugi võib olla, et nüüd mõni jahimees mind lolliks teeb ja teatab, kuidas Mänd tema kallist tõukoera hundiks pidas aga ma liigitan sellise asjade käigu vähetõenäolise hulka. Igaks juhuks uurisin ka tuttavalt jahimehelt, kui võimalik minuga juhtunud lugu on ja ta ütles, et väga võimalik. Muu hulgas osutas ta kohale Nahkanuia naabruses, kus on tihtipeale kuulda noorte huntide ulgumist ja isegi ühele võimalikule pesakohale, mida mul väga keeruline leida poleks.
Kui ma seda lugu Maarjale rääkisin, siis ta muidugi ei uskunud mind. Aga kui uskuma hakkas, tegi näo nagu oleks elul siin metsa veeres tänasest alates lõpp. :) Et oli kährikutega mis oli aga hunt on juba liiast. Tegelikkuses nägin ma teda hetk tagasi Matildet magama pannes kergel sammul Abrami ja Kördi poole sammuvat, täpselt selles suunas kus see koletu metselajas teda eeldatavalt tänasest peale varitsema peaks. :)
2 kommentaari
Minu kokkupuutumine hundiga oli ka eriline. Ma olin siis ehk 8 a. vana ja parajasti veebruari lõpus või märtsi kuu alguses teel kooli. Igatahes oli juba üsna valge.
Äkitselt seisis minust ehk 30 m kaugusel, üle laia kraavi suur hall koer ja uuris mind üsna suure tähelepanuga. Mina pidasin seda “koletut metsaelajat” tol korral koeraks aga asjaolusid arvestades see ei saanud koer olla.
Kunagi hiljem, ehk 30 a. hiljem kui ma vedelesin parasjagu voodil tabas mind või meenus mulle äkitselt seesama pilk. Ja alles siis sain ma selget aru, et see oli tegelikult hunt, mitte koer.
Vanaisa elas mul Jõekülas. Mul on meeles kuidas nad lastena pidid teinekord üksinda liikuma marsruudil Jõeküla-Koeru-Jõeküla. Ma ei taibanud küsida, kui vanalt ta niimoodi üksi liikles aga hundist oli ka siis juttu. Et polnud just harv juhus kui hunti teel näha võis.