Mida omal ajal Rõhu külas paikneval ja tänaseks muinsuskaitse all oleval kultusekivil täpselt tehti, pole mulle teada. Ja kui tugineda härra Tanel Moora sõnadele, kelle jutust võetud audiosalvestisi ma ei suuda endiselt siia üles laadida, pole see ka adekvaatselt võimalik. Ikka tuleb mingis osas tugineda oletustele, mis ei ole just kõige teaduslikum lähenemine.
Tänapäeval Kärdumäe kultusekivil keegi ohvreid toomas ei käi. Kivi ümbrus on naabrimees Kalju poolt kenasti puhtaks niidetud ja ainus, kellele see kivi veel näikse mingitki huvi pakkuvat, on lapsed! Mattis näiteks on alati valmis selle otsas turnima ja sealt ohtlikke allahüppeid sooritama. Vaevalt et selline tegutsemine kivile kuidagimoodi kahju teeb. Tegelikult tekkis mulle seda postitust kirjutades isegi selline mõte, et millal avastataks kivi kadumine muinsuskaitseameti poolt, kui see ükskord mingil moel juhtuma saaks? Kas mitte kunagi või siis isegi käimasoleval dekaadil? :)
Alljärgnev üpriski kaheldava kvaliteediga pildiseeria kujutabki Mattist eile kivimängusid mängimas.
4 kommentaari
Salvestised võid ju mujale ka laadida,ning siia ainult viite või lingi tekitada.Meisterdad väikese pildiseeria taustaks ja ongi hää asi valmis.
R.
Nõus aga siis läheks stiil kaotsi. :)
See on minu jaoks väga imelik, miks Audacity ei suuda pealtnäha täpselt ühesuguse vorminguga faili ühtviisi töödelda. Või on viga minus? Või tuleks seadeid muuta aga ma ei oska?
Selge see, et järelvalvetöötajat iga kivi või kalme kõrvale pole võimalik panna. Antud (ja paljudel teistelgi) juhtudel on ikka maaomanik see, kes tema kinnistul asuval kaitse alusel objektil (objektidel) silma peal peab hoidma. Paraku, enamasti ei hoia, sest ei väärtusta seda. Pigem nähakse sellistes objektides krundi tüütut kaasaannet, mille saatus mingil määral korda ei lähe. Et kivi ümbrus niidetud, see teeb peremehele au. Kaugematest aegadest, kui muinsuskaitseametis põhjalikumalt tegevuses olin, tuli ette, et mõne lohukivi olemasolu ja käekäiku kontrollimaks tuli see kõigepealt risuhunnikust (õues!!!) välja rookida. Ja kadunud kivid? Ka seda tuli ette, kusjuures sageli olid kivid ära viidud sellistest kohtadest, kus nad mitte midagi ega kedagi ei seganud. Miks? Hakkas lihtsalt meeldima see kivi – ja kõik. Muinsuskaitse? Muinsuskaitse võttis teadmiseks ja registrist maha.
Kalju hoiab tõepoolest oma kinnistul olevad kaks muinsuskaitse all olevat objekti puhtad ja korras. Kärdumäe kivikalmet ta niita ei saa aga selle eest on tee mäe küljel paikneva tulbani, mis teavitab külalist selle staatusest, alati kenasti puhas. Ja kivi ümbrusel silm lausa puhkab.
See küsimus kivi äraviimise kohta oli rohkem retooriline. Vaevalt, et keegi seda kümneid tonne kaaluvat rahnu tahaks ära viia ja kui isegi, siis vaevalt, et Rõhu rahvas sellel sündida laseks. Ma lihtsalt lasin ennast hetkeks kõrvale kanda mõttest, et mis juhtuks kui … On ju meie riigis kõikvõimalikud muinsus-, loodus- ja muud kaitsjad selgelt alarahastatud. Isegi sedavõrd, et tekib küsimus asjade kaitse alla võtmise mõttekuses, kui nende järelevalve teostamiseks raha niikuinii pole.
Aga põnev on kuulda asjaosaliste vahetuid kogemusi!