Käisime Maarjaga õhtul Väätsa prügilas. Muidugi mitte jalutamas vaid keskkonda säästmas. Rehvihunniku juurde sõites märkasin kummaliselt rabelevat lindu ja mulle tundus, et ta oli millegi küljes kinni. Tagurdades saime teada kuidas. Linnu jalg oli jäänud betoonjuraka küljest väljaturritavate armatuurvarraste vahele kinni ning oli rabelemise tulemusel peaaegu küljest tulemas. See nägi välja nii …
Esimese asjana vabastasin linnu …
… aga videos näha olevatel põhjustel see mu meelt paremaks ei teinud. Püüdsin linnu kinni ja panin ta kasti kindlas usus, et suudame leida kohast abi. Mann helistas Keskkonnaameti infonumbril ja sealt saime kaks soovitust: kas sõita linnuga Nigula Metsloomade Taastuskeskusesse või lasta uuesti lahti, lootuses et loodus ta terveks ravib. Kes teab, ehk oleksingi Nigulasse sõitnud aga kuidagi läks üks osa infost kaotsi ning siis tundus mõistlik lind vabadusse lasta. Olen täiesti kindel, et seda haava loodus ei ravi.
On olukordi, kus mu mõistus ei tõrgu ja silm ei pilgu aga näha looma-lindu niimoodi piinlemas on raske. Ma ei taha midagi öelda kellegi kaitseks ega süüdistuseks aga ehk oleks otstarbekas kõigil neil, kelle jaoks on metsloomade, -lindude elu oluline, organiseerida midagi ööpäevaringse loomaabi taolist, järeletulemisega ja puha. Muidu tundub see jutt looduse kaitsmisest kuidagi silmakirjalik.
Samamoodi ei osanud ma kuhugi pöörduda kui leidsin oma aidast tuhkrupoja. Lõpuks tuli sellele järele mees Endla LKA keskusest Toomal aga kuna tema oli lihtsalt kuller, suri loomake enne õigesse kohta jõudmist. Ehk oleks ka tookord olnud aus öelda, et pange ta põõsa alla ja ärge enam sinna tagasi minge. Formaalsused ei lahenda midagi nagu ka mitte ametiasutused, mis on alates kella 5-st suletud.
2 kommentaari
Lugesin seda postitust ja kahjuks pean nõustuma.Nõu oleks võinud küsida näiteks Tallinna loomade kiirabist, seal töötab arste, kel on ka metsloomade-lindude ravimise kogemus. Mina leidsin talvel oma kuurist puretud siili, kellega ma ei osanud ka midagi peale hakata. Kõigepealt viisin ta siis Paides Berit Põldsammi juurde arstile-väga tore arst! Ütles kohe, et ei garanteeri, et selliste mädanevate haavadega loom ellu jääb, kuid proovida vib alati. Puhastas haavad ja andis koju ravimid. Abi sain veel ühest foorumist, kust mulle antigi selle loomakiirabi arsti number ja tema siis omakorda suhtles Beritiga. Siilike sai terveks ja kevadel õue lastud :) Nii et alati tasub katsetada ka tavalise kohaliku loomaarstiga-see on siiski parem, kui mitte midagi.
Juhtus nii, et minu koer murdis jalaluu reedel. Katsed saada samal päeval loomale kiir- või mistahes muud abi luhtusid. Lõpetasime Tartus loomakliinikus kus küll loom kenasti vastu võeti kuid oleks jäänud esmaspäevani arsti ootama! Minul puuduvad illusioonid “loomarahva” abivalmiduse osas. Tegemist on äri või hobiga nagu iga teinegi, millega tegeldakse siis kui aega ning võimalusi on.