Läksime lastega Vardja poole jalutama ja trehvasime Altsauna kohal teel karu jälgi. Tegin mälestuseks pilti ja lasin Matil näpuga näidata koha, kus jälg oli. Karu tuli üle niitmata heinamaa looduskaitsealalt, läbi madala kraavi ja tee peal olles võttis suuna küla poole. Kaugele ta jõudis, ei tea, jälgi leidsime kokku kolm. Võib olla liikus ta läbi minu lepiku, kus mõni aasta tagasi metssiga murti, edasi Rõhu ja sealt Kalle mesilaste poole Preedil, kus ta mesiniku sõnul oli juba sel aastal rüüstamas käinud.
Kasutan juhust, et meelde tuletada ühe kalamehe varakevadine video karu jälgedest Haava teel.
Ebameeldiva üllatuse osaliseks saime koduteel kui Matilde põselt puugi avastasime. Õnneks polnud puuk jõudnud ennast naha külge imeda, mis omakorda ei tähendanud, et see teadmine oleks tüdrukut kuidagi rahustanud. Niipalju ta siiski emme valvsa pilgu all jorisedes kannatas, et sain ajaloo tarbeks siiski ühe klõpsu ära teha.
Ja nagu sellest poleks olnud küllalt, leidsime teise puugi kodus Mati kaela pealt. Õigemini tundis Mati seda seal ise ja võttis ära.
Huvitav, kas on tulemas puugiaasta? Leiame neid suve jooksul enda ja laste kehade küljest mõned kuid nii hoogsat puugihooaja algust ei meenu.
