Reedel tähistati paljudes Koeru kodudes lapse või laste viimast lasteaiapäeva. Ka meie Matildet olid tulnud õnnitlema kõige lähedasemad pereliikmed, kellega pärast Nahkanuial lapse suursündmust tähistasime. Suurema osa ajast istusime väljas, tegime moe pärast grilli ja lasime hea maitsta Koeru praeguste ja tulevaste kondiitrite-pagarite kätetööl. Aitäh Merike ja Mirjam!
Et tegemist on sportliku ja nalja armastava seltskonnaga, käisime vahepeal jalutamas ning siis kogunesime Mati slackline juurde oma füüsilist osavust demonstreerima. Need, kes lindil osavad polnud, hakkasid mõne aja pärast sealsamas puu taga ümara kiviga (üle pea) kaugust viskama ning peo perenaine leidis olevat sobiva aja puu otsa ronida.
Nägin teda silmanurgast küllaltki kõrgel kuid rohkem tähelepanu ei pööranud, sest see pole tal esimene kord. Üldse ronib Matilde puude otsas hästi ning meelsamini kui Mattis seda kunagi teinud on. Õe hüüdmise peale, et ma Matilde mingit vägitükki vaataksin, rebisin ennast viskamisvõistlusest küll lahti aga jäin igas mõttes hiljaks. Hiljaks, et näha mida tütar mulle näidata tahtis ning hiljaks, et taaskord keelata tal oksast tüvest eemalt kinni hoida. Raks ja mats käisid väga kiiresti ning tüdruk oli korraga selili puu all maas.
Käisin hommikul seda kohta mõõtmas (väike oksamügarik vasakpoolsel puul tüve paremal poolel) ning sain teada, et purunenud oks oli maapinnast 3,5 meetri kõrgusel, seega kukkus Matilde umbes 2+ meetri kõrguselt selili maha.
Lühikesele vaikusele järgnenud kisa järgi ei osanud me esimese hooga midagi arvata. Õde võttis tüdruku sülle ja lõpuks viisime ta tuppa. Sõrme pärast, ainus, mida Matilde mainis, ei muretsenud keegi, otsisime põrutuse varjatud tagajärgi. Neid me siiski ei leidnud ja ka sõrm osutus terveks. Täna on pühapäev ja kui Matildelt küsime, kaebab ta valu kaelas, seljas ja rinnas, lisaks on tal peas muhk. Samas käitub ta nagu varemgi, olles absoluutselt kõige energilisem inimene Nahkanuial. Kindlasti pole minu ja Maarja jaoks see juhtum veel läbi, jälgime teda hoolega ja kui midagi peaks viitama tõsisemale ohule, tegutseme vastavalt.
Aga selline lugu siis. Kuidas üks muidu õnnelik päev võib teinekord lõppeda väga õnnetult ja kuidas Nahkanuial sai Tilde lasteaia viimasest päevast vaat et tema teine sünnipäev. Sest võimalusi veelgi õnnetumalt kukkuda oli rohkelt. Seekord päästis teda puu all olev muruvaip ja ilmselt ka lapsekeha. Loodan, et ka Matilde ise sellest midagigi õpib ning et kukkumisel pole kaugemaleulatuvaid varjatud tagajärgi.
1 kommentaar
Matilde käis täna kompuutertomograafias peast ja kaelast. Arsti sõnul on tüdrukul tugev põrutus aga muud häda (ÕNNEKS) pole. Mõnda aega peab Matilde hüppamata läbi ajama.