Täna algas mul ametlikult puhkus. Kõigest nädala aega aga siiski puhkus. Alates möödunud aasta novembrist olen puhanud nädala suvel ja nüüd on käes teine nädal.
Mõtlesin, et vahelduse mõttes pean “puhkusepäevikut”. Et mis ma siis seitsme päeva jooksul ära teen või ei tee. Tegelikult oleks vaja mõlemat.
Hommik algas jalutuskäiguga. Kuna Mann kartis, et ei pruugi öise tuisu tõttu suure teeni välja jõuda, otsustasin ise selle kilomeetrise lõigu sõita ja jalgsi tagasi tulla. Võtsin koera kaasa. Hinckusele oli see vist esimene autosõit pärast seda kui ma ta Pärnumaalt tõin ning oli ka aru saada. Jõudsime siiski õnnelikult ristile ja mina vantsisin koeraga tagasi maja juurde, sealt metsani ja siis jälle tagasi. Murdsin kõndides pead, miks tee vaatamata lumemöllule lükkamata on aga lõin lõpuks käega. Vallaisad teavad seda minust paremini.
Mõtlesin toas parajasti kust otsast tegemistega alustada kui helistas Aani Uno ja pakkus välja, et tuleb läbi. Detsembris on tulemas üks suurem üritus kus ta tahab, et ma pisut vanu fotosid näitaksid ja sellest rääkisimegi. Kui ta ära läks, oli kell juba 12 läbi.
Tahtsin süüa. Ainus põhjus miks ma oma lõunapausi mainin on asjaolu, et arvasin olevat sobiva hetke kasvõi nendeks seitsmeks päevaks jätta oma manüüst välja suhkur ja sai. Kahjuks oli meepurgis viimane lusikatäis mett ja leivakorvis kaks pärtsi saia! Pidin tegema järeleandmisi. Õnneks leidsin saiade alt ühe pruunika ciabatta kannika, mis isegi paksu või ja värske suitsuvorstiga maitses nagu saepurubrikett.
Kõht täis, tuli hoopis tööisu peale ja ma läksin teisele korrusele lõpetama üht pooleliolevat naelapüstoli tööd ning tegelesin sellega kuni perekond koju jõudis. Mann tõi poest uue presskannu kohvi tegemiseks. Vana läks katki ja mõtlesime, et proovime vahelduseks midagi odavat. Lisaks tõi ta Kalle käest kolm purki mett, mis kohe kasutusse läks. Panin kohvi kõrvale vanadpildid.net üles ühe vägeva kartulikoorimise pildi ja siis läksime jalutama.
Tuju oli hea, sest loodus on ilus ja koer käitus kah mõistlikult.
Tagasitulles lükkasime-kühveldasime lastega majaesise puhtaks, Maarja tegi toas söögi valmis. Siis läksid naised Koeru trenni. Tee oli vahepeal puhtaks lükatud ja oli ka viimane aeg, sest Maarja kartis juba tulles, et ei pääsegi läbi.
Toas lõpetasin oma naelapüssitöö, kirjutan selle postituse, ajan auto lauta ja siis vist loen pisut. Võtsin riiulist Indrek Hargla kriminulli “Rataskaevu viirastus”. Võib olla teen pärastpoole veel midagi.
Selline sai siis minu puhkuse esimene päev.