Järjekordne tuisune puhkusepäev hakkab õhtusse jõudma ja pean tunnistama, et millegi peadpööritavaga ma täna hakkama ei saanud. Rahulikult ja mõnusas meeleolus alanud päev kiskus juba hommikul “tänu” Hinckusele viltu.
Esimene asi hommikul oli ära proovida Konsumist ostetud 10 eurone presskann. Mulle tundus, et ost õigustas ennast ja kohv maitses sama hea kui eelmise kannuga. Ainult et meega harjumine võtab aega.
Kui olin kooliminejad autoga suure teeni viinud, tulime Hinckusega kahekesi tagasi. Ja nagu eilegi jätkasime oma teekonda maja juurest Vardja poole. Kördil silmasime kitsi ja kui nendega lahenes olukord rahumeelselt, pani koer vastassuunas metsa ning ilmus koju alles poole tunni pärast. See oli mõru pill nii mulle kui koerale.
Pärast seda jama lõin kõigele käega ja võtsin hoopis juturaamatu põhjalikult käsile. Sain raamatu paari tunniga loetud. Selle ajaga oli tuju ka otsekui tagasi tulnud, mistõttu võtsin käsile ühe oma uue veebiprojekti, mis peaks ilmavalgust nägema veel novembris. Sain sellegagi ühele poole kui juba kolistas Mann lastega ukse taga.
Kohvitasime ja sõime. Minu menüüs oli lisaks meega kohvile paar võileiba. Siis läksime välja. Kuigi arvasin, et ei hakka sel talvel traktorile puhurit ette seadma, võtsin selle töö lumerohkust nähes siiski ette. Ja siis puhusin. Kuna lumi on kohev, pehme ja kerge, ei kujutanud töö masinale mingit raskust ja suhteliselt lühikese ajaga oli majaesine sõidutee puhas. Aitasime Matiga labidatega kaasa, nii saime ka laudaesise lumevabaks ja tee kuuri alla sisse aetud.
Nüüd õhtul läks Mati trenni, Mann Koeru tuttava juurde ja meie istume Matildega arvutite taga. Panen ehk paar vana fotot vanadpildid.net keskkonda üles ja võtan siis järgmise raamatu käsile. Midagi tuttavat, lihtsat ja põnevat.