Vaatasin põgusalt raamatut “Korilasrajast kiireteeni”, mille autoriks on Väino Einer. Keskendusin alateemale 6. Teede arengust Eestis > 6.1. Teedemajandus kodanlikus Eestis, mis algab leheküljel 112 ja lõpeb lehekülg 130. Tsiteerin huvitamaid kohti:
“I maailmasõja päevil korrastati maanteid ainult naturaalkohustuste korras. Nende seisund pärast sõda oli vilets, eriti sildade osas. Üksikuid kivisildu oli säilinud vaid Põhja-Eestis. Suuremaid jõgesid ületati taas parvedega.
Teedemajanduse korrastamiseks asutasid kodaniku Eesti võimus 11. novembril 1918. a. Teedeministeeriumi. Kõigepealt moodustati Raudteedevalitsus, siis Maanteede ja Sisemiste Veeteede Valitsus. Kiviteede ja sildade ehitus ja korrashoid anti Maanteede ja Sisemiste Veeteede pädevusse. Naturaalkohustustega hooldatavad teed allutati maavalitsustele. Kuni 1924. aastani rakendati naturaalkohustust tsaariaegsete seaduste ja määruste alusel. Alates 1924. aastast allutati aga kogu teedemajandus maavalitsustele, mille juurde moodustati teedeosakonnad; Teedeministeeriumile jäi järelevalve. Ehitustöödeks hakkas summasid eraldama riik. …
…
Meie maanteede tollasest seisukorrast laiemas laastus saab ilmeka võrdluspildi Eestimaa mehe A. V. artiklist 1923. a. Sevilla rahvusvahelise maanteede kongressi kohta.
…
Artikli lõpetuseks lisas toosama Eestimaa mees: “Betoon- ja asfaltteed jäävad, arusaadavalt, meie oludes unistuseks ja nende järele puudub meil ka veel vajadus. Meil tuleb jääda kruusa- ja prügiteede (killustikkatted – V.E.) juure.” …
…
Ehitusmaterjali kulus teede jooksvaks remondiks kõvasti, aastas tee ühele kilomeetrile 100 … 150 m3. … Kvaliteetse kruusa varud Eestis polnud kuigi suured, eriti Põhja-Eestis ja Viljandimaal. Kruusaaugud olid sageli kaugel; kruus toimetati sealt teedele talvel hobustega. ……
Naturaalkohustuste kaotamise järel riiklikult korrastatavatel teedel 1933. a. paranes nende teede seisukord tunduvalt. …“
Ma üritasin midagi ka järeldada, et tekitada eelmises postituses käsitletud temaatikale seoses teede hoolduskohustuse jagamisega mingigi taust. Eeldasin, et alltoodud järeldused kehtisid oma üldistava iseloomu tõttu ka Koeru kihelkonna teedele.
- teede seisund 1930-ndatel oli kogu Eestis väga vilets;
- enamkasutatavad teed olid kas kruusatatud või prügitatud (killustikkate);
- kruusavedu oli vaevaline ja toimus valdavalt talvel;
- naturaalkohustus kaotati “riiklikult korrastatavatel” teedel 1933. a.
Võiks ju siis arvata, et tegemist oli ühega viimastest aastatest enne naturaalkohustusest loobumist riiklikul tasandil. Edaspidi tegeles nende töödega riik. Oleks muidugi põnev teada mõne kohaliku käest, kuidas see kruusavedu tegelikkuses toimis. Kas ja kui tõsiselt seda võeti ja tehti. Midagi on mulle vestluses maininud üks Kingu poistest (Arvi !?). Tema isa ehk siis Kingu peremees oli vastutav teelõigu eest Nahkanuia küla servas, mis algas kusagilt Kungla talu juurest ja jõudis läbi Nahkanuia Tambu, Sepa ja Altsauna talude Vardja teele välja.