Millal me maale tulimegi? Laupäeva ennelõunal. Kui majja sisse astusime, embas meid lahkelt kohutav lebra, mis meenutas kohati haisvat kanalisatsiooni, kohati mädanevat laipa. Mõlemaga on mul kogemus olemas. Kanalisatsioon ajas aeg-ajalt sisse kui me Maarjaga Joodil elasime. Maarja ütleb, et seda põhjustas ilmamuutus, mina täpselt ei mäleta. Laibalehka hingasin omal ajal kooli raadioruumi ees oleval trepimademel, kus umbes 100 aasta vanuste dekoratsioonide sees mädanes surnud rott.
Ka meil on mõlemad variandid teoreetiliselt võimalikud. On võimalik, et kuskil põranda all lehkab mõni mürki õginud surnud hiir aga on võimalik, et kanalisatsioon ajab sisse. Ise kaldun siiski viimase poole, sest kui ma olin reedel pimedaga sulgenud ühe (ja ainsa) lahtise toru, hais kadus. Täna on jälle tunda. Võimalik, et seda põhjustab muutunud ilm. Võimalik, et paak on “täis”. Viimane saab olla nii siis, kui põhjavesi on kõrgel ja imbsüsteemist ei saa filtreeritud vesi ära voolata. Piilusin õhutustorudest sisse, ja seal läikis vastu vesi, mis nagu kinnitaks seda. Sitt lugu!
Võtsin kätte ja lõhkusin täna puud ära. Maarja, toimekas nagu alati, ei andnud rahu ja selle asemel, et mõnusalt tugitoolis pühapäeva läbi akna vaadata, otsustas välja tööd minna tegema. Nii see otsus puud lõhkuda sündis. Kui ma viimast pakku poolitada üritasin (see ei õnnestunudki), tegi Maarja fotokaga mõned ilmekad pildid. Need on minu veebialbumis üleval ja vilksavad ka allpool teiste fotode seas. Mann ise lõikas ära tikripõõsad ja heki maja põhjaküljel. Viimane sai ka puhtaks rohitud.
Mati oli kogu aeg meiega väljas. Vahepeal emmega ja siis issiga. Suurema osa ajast siiski issiga. Mängis putukatega, laulis, karjus ja tegi igatsugu poiste trikke. Vahetevahel mulle tundub, et ta nagu ei oska üksi olla aga täna oli vastupidi. Mina lõhkusin puid, tema toimetas minu lähedal omapead. Tegelikult on selliseid näiteid päris palju. Tema tänasesse päeva mahtus isegi üksi toas olemine, mis tähendas mängivat telerit “Star Wars III” filmiga ning sinna juurde madinaid tema astar wars Lego meestega.
Pärastlõunal jalutasime korraks Liivo juurde. Ta “alustab” juba mitmendat nädalavahetust puukuuri ehitamist ja jõudis täna niikaugele, et sai materjali Naturalist toodud. Kui me kohale jõudsime, tassis ta ostetud lauakraami parajasti ühest hunnikust teise ja teadustas, et peab varsti ära sõitma. Arutasime puukuuri võimalikku konstruktsiooni ja rääkisime muidu maast-ilmast.
Tagasiteel tegime seda, millest eelmine postitus rääkis ja pilti näitas. Mati ronis heinapallide otsa ja hakkas nendel hüpates edasi liikuma. Nagu arvata võis, oli see talle tohutult huvitav. Pakid olid just selliste parajate vahedega, et ta jõudis nendest üle hüpata. Ja nii pehmed, et pikemaid hüppeid tehes haiget ei saanud. Nalja oli tal igatahes nabani!
Õhtul pesi Maarja ära elumaja aknad, väljastpoolt. Mina … millega ma tegelesin? Ajasin mõned väikesed mullahunnikud laiali, vedasin pisut kive, kangutasin mõned niiduki teele jäävad, varem kahe silma vahele jäänud juurikad välja. Nagu tagantjärele paistab, oli vähemalt õhtupoolikul suure vaeva nägija Maarja. Tema tegi ka õhtusöögi, mis hetk tagasi meie kõhtudesse kadus: täidetud paprika, keedtud kartulid ja juurviljad, külm piim.
3 kommentaari
vbl aitab kanalisatsioonituulutustoru, aitab süsteemil hingata, lastes haisu kuhugi ventilatsioonitorru?
Õhutustorud on olemas aga need olid vett täis. Sellepärast sisse ajabki. Teine võimalus on tõsta ära kaan vahekaevult, kus maja ja sauna äravool kokku saavad.
Praegu näiteks haisu pole! Kuigi ma midagi teinud pole. :)
Nende suurte pakkudega on alati jamamist.
Olenb saanud abi Kalevipoja siilist – ikka serviti. Seega pakk pikali maha ja kirvega siis serva peale. Mõnikord aitab, mõnikord aga mitte.