Elu Nahkanuial kulgeb omasoodu – vaikselt. Kuna ilmad on ilusad, kutsub see väljas olema ja seal endale tegevust leidma. Nii said eile riita laotud pliidi- ja kaminapuud, täna ahjuhalud. Viimastele kulus mul terve päev. Tulemuseks aga ilus ja sirge puurit, parim kõigist neist (mõnest) mis ma eales ladunud olen.
Vahepeal kütan traktoriga mööda õue ja lasen mahalangenud puulehed puruks. Selline meetod on küll pisut kulukas aga see eest säästab riisumisest, lehtede vedamisest ja põletamisest. Läksin traktoriga nii hoogu, et niitsin Kördi ära. Viimane on nüüd täiesti valmis tuleva suvel telkimisplatsiks moonduma. Ise olen tehtu üle väga uhke, hea on kohe oma kätetööd vaadata.1
Eile jalutasin üle põllu Tambule ja kohtasin tagasiteel Avarmaa Tõnist, Rõhu külavanemat. Mees kosub parajasti raskest operatsioonist ja tuli välja naabreid vaatama. Rääkisime siis maast ja ilmast, andsin ülevaate uudistest ja päevasündmustest. Tõnisega on väga meeldiv vestelda, sest ta on hea sõnakasutuse ja laia silmaringiga mees. Ja kahjuks üks vähestest, kes Nahkanuia kohta midagi veel mäletab.
Homme peame Mati sünnipäeva. Tulema peaks peamiselt pereliikmed. Loodame, et ka ilm saab ilus, siis saab väljas olla.