Jõudsin oma tööga kaugemale kui oleksin arvanud. Ja ka väsinud olen seetõttu rohkem kui oleks arvanud. Kaevasin sisuliselt terve päeva järjepanu, tehes ühe lühikese pausi eelmise postituse kirjutamiseks ja teise kui Maarjal sai lõunasöök valmis. Söögipausi sisse mahtus ka kerge uinak Matiga, kes muidu kui minu või Maarjaga magama ei jää. Siis alustas inimkopp Marko uue hooga ja ei peatunud enne kui viimane tera oli kärus ja käru tühjaks kallatud.
Kärutäisi ma ei lugenud aga oma 30-40 võis neid kokku olla küll. Valdavalt tuli kühveldada kruusa, mis olemasoleva teeraja servades oli segunenud mullaga. Mida kaugemale majast, seda liivasemaks täide muutus. Sõltuvalt sellest mida kaevasin, otsustasin ka ladustamiskoha. Korralikuma kruusa viisin tee peale suurematesse aukudesse ning kasutasin osaliselt ära piki maja kaevatud kraavide alustäitena. See viimatimainitud lahendus kargas mulle pähe labidatöö ajal. Niikuinii oleksin pidanud ka nende kraavide põhja kas kruusa või killu vedada, miks mitte võtta siis seda sealt kus see on tasuta käes ja mõne meetri kaugusel? Ülejäänud kruus läks sõltuvalt mullasisaldusest kas ühte suuremasse lohku muruplatsil või siis ümberkeeramiskoha süvendisse.
Minu kaevetööde püandiks kujunes ootamatu leid väravapostide tagant. Tundus nagu oleks seal mingi suurem valatud või väga kõvaks tambitud aluspind. Usun, et tegemist ei ole Eesti esiajalugu muutva leiuga, pigem on see värk pärit 20. sajandist, äkki isegi ajast enne teist ilmasõda. Seda näikse kinnitavat fakt, et see tee oli kaetud liiva ja kruusaga. Ma ei kontrollinud kui lai see moodustis oli aga olemasoleva tee laiuse (so. u. 2 m) andis kindlasti välja.
Õhtul, vahetult enne pimedaks minemist jõudis kohale ka esimene koorem kruusa kolmest. Ülejäänud kaks jäidki homseks. Loodan, et need ei jää pimeda peale!