“Ühel oktoobrihommikul”

Rabas on muidugi rahulikumaid aegu kui sügis, aga ükskord lõpeb jõhvikaliste voorimine sealgi. Hooaeg saab läbi, nagu öeldakse. Kuremarju on küllaga ja aeg jääb ajaks, kuid hoogu pole. Inimestes vaibuks nagu mingi salapärane jõud, mis seda hoogu annab.

Rabal pole marjulise hoost sooje ega külma, raba aeg kulgeb omasoodu, üha süvenevas vaikuses, lühenevate päevade rütmis. Ja siis, ühel oktoobrihommikul, kui haned ja kureparved on läinud, langeb öine udu maha õhkõrna hallana. Uitab rabal ja tõded üllatusega, et kauged hääled kostavad teisti kui varem ning midagi on lahti valgusega: üks uus heli on valguses, üks jahedus, üks külma noot möödunud ööst.

Nii kirjutab Fred Jüssi 1997 aasta Eesti Looduse sisekaanel avaloo. Mõnus lugu, kas pole? Nii lihtsas keeles ja arusaadavalt saab rabast kirjutada ainult keegi, kes seda väga hästi tunneb. Nagu parimat sõpra. Ja seda Fred Jüssi minuarvates loodusega ka on. Eriti kodumaise loodusega. Kuigi mulle tema tekstid väga meeldivad ja ma ei väsi neid lugemast-kiitmast, on see Eesti Looduse number eriline ka ühel teisel põhjusel. Tegemist on Endla Looduskaitseala käsitleva erinumbriga.

Seda ajakirja kioskist enam osta ei saa. Võib olla on see veel piiratud koguses saadav toimetuse kaudu. Nii jõudis see ka minu koju. Sellele, kes tahab rohkem teada Endla kaitseala rabadest ja rabade kaitsmise ajaloost, peaks selle numbri kindlasti endale muretsema. Teist sellist põhjalikku artiklite seeriat pole mina veel Endlast leidnud. Ülevaatlike artiklite seas leidub huvitav infokild siinsetes metsades tegutsenud metsavendadest.

Järgmisel retkel (16.V.48) peatavad meid Sinijärve kõrgel kuival turbakaldal metsavennad, kes peavad oma naiskülaliste seltsis suvistepüha. Mahedalt öeldes on nad äärmiselt ülemeelikud. Nad tahavad meid oma julgeoleku huvides teise ilma saata. Rühmas on ka üks sakslane, kes vist ainsana taipab, milleks me rabaloodust uurime. Tänu osalt tema mõjuvale sõnale, osalt Asta diplomaatiale pääseme lõpuks tulema. Saateks kõlab püssipauke ning süda on meil üsnagi saapasääres… Mõni nädal hiljem saame kuulda, et metsavennad on sealtkandist lahkunud, meie järgmised retked Endlasse mööduvad rahulikult ja töiselt. (“Rabalummus, rabalembus”, Vambola Maavara, lk. 435-436)

Kui selle blogi lugejate seas leidub kedagi, kes on samuti (Endla) rabade lummuses ja tahab selle ajakirjaga tutvuda aga ei leia seda kusagilt, võib ühendust võtta minuga. Saan aidata, saates soovijale skanneeritud ajakirja.