Viini postmark

Pea valutab juba teist päeva ja see mõjub mingil hetkel otsekui pilved päikese ees. Kõik põhjused rõõmus ja õnnelik olla oleks otsekui olemas aga siis segab peavalu neid täie rinnaga nautimast. Eriti hulluks kipub olukord minema siis kui peavalule lisandub midagi negatiivset. Siis võimendab see halvad emotsioonid mitmekordseks.

Mulle väga meeldivad Eesti filmid ja üks minu suurtest lemmikutest on “Viini postmark”. Seal ütleb peategelase naine mingil hetkel sellised sõnad: “Elus on ikka nii, et hea ja halb käivad käsikäes.” Mul oli täna just selline päev. Hommik algas aknast sisse paistva päikesega, mille soojendavas valguses käivitasin auto ja käisin ära Kõue külas sõber Juhani juures, kes oma iseehitatud searaamil saeb paksudeks laudadeks kümmekond lühemat palgijuppi, millest peaks saama teisele korrusele viiva trepi astmed. Käru selleks õnnestus laenata Ervitalt. Kokku sõitsin maha 120 kilomeetrit. Oleks saanud ehk lõigata ka lähemal aga otsustasin siiski selle variandi kasuks.

Käru tagasi viies nägin Janekit, kes teatas, et tuleb kohe höövliga teed lükkama. Varsti nad tulidki. Kallur purukruusa koormaga, höövel ja tööde juhataja oma masinaga. Kui arvata välja hetkeks tekkinud kinnijäämisoht seoses höövli teelt väljakeeramisega, sujus kõik libedalt kuni höövel otsustas ennast ringi keerata naabrimees Kalju teeotsas.

Ilmselt on igaüks olnud olukorras kus meeled on nii pingul, et unustad teatud elementaarsed ettevaatusabinõud või viisakuse lihtsalt ära. Nii oli ka minuga. Olin nii mures oma asjade pärast, et ei tulnud selle peale millist pahandust võib raske höövel teha Kalju ilusti hooldatud teeotsas. Seda hoolimata sellest, et kõik toimus minu enda silmade all. Kaljult tuligi pahane telefonikõne.

Kui masinad läinud (mõlemad keerasid lõpuks ümber minu maja ees parklas, mis muutus hetkega sigade songermaaks tänu niiskele pinnasele), läksin Kalju juurde olukorda klaarima. Kuigi tegelikkus polnud sugugi nii hull kui olin kartnud, vabandasin ja usun, et lõpuks mõistsime teineteist. Mina lubasin, et “minu” masinad ei kasuta kunagi tema teeotsa ümberkeeramiseks ning et mistahes tekitatud kahju kompenseeritakse talle. Tema omakorda kinnitas, et olukord pole sugugi nii hull ja tõmbas rehaga ise need kümme korda, mis oli vajalik ümberkeeramisjälgede tasandamiseks. :) Palusin, et ta alati, alati annaks teada kui midagi minu poolt tehtust teda kuidagi peaks häirima. Ainult nii saab probleeme vältida, tagajärgede klaarimisest pole kuigi palju kasu. Õnnelikust lõpust hoolimata ei saa ma öelda, et see vahejuhtum poleks mind ebameeldivalt häirinud.

Vahepeal tegi Maarja algust lehtede riisumisega kohtadest kuhu traktoriga ligi ei pääse. Ta kraapis need murule välja ja mina hakkasin neid otsast purustama. Siis tuli Mati joostes ja tahtis ka peale. Sõitsime siis niimoodi koos kui poiss äkki teatas, et tema tahab magama jääda. Alguses arvasin, et ta teeb niisama nalja aga seda ainult niikaua kui ta ennast minu sülle pikali sättis, mütsi silmade peale tõmbas ja magama jäi. Nii sõitsime päris pikalt kuni minu käsi ära väsis ja Maarja posi endale võttis. Lõpuks magas ta sauna ees platvormil kuhu Maarja talle mõnusa pesa tegi.

Pärastlõunal saabus Ints ja koos läksime üht uut projekti alustama. Nimelt otsustasin ajaviiteks pisut Abrami hoonete ümbrust korrastada. Alustasin tegelikult juba eile aga siis jätsin selle pimeduse saabudes pooleli. Täna olime varustatud sae ja võsakettaga trimmeriga ning saime ühe vundamendi seest peaaegu tühjaks. Lisaks sai pisut õuepealset niita.

Miks ma seda teen, see kinnistu ei kuulu ju mulle? Abrami peremehega on meil on olnud juttu ja ta on andnud mulle oma krundil toimetamiseks suhteliselt vabad käed. Seega luba on olemas. Samas mingit kasu ma sellest ei saa. Aga mulle meeldib kui need paar Nahkanuia küllaltki konkreetselt jägitavat talukohta on ilusad ja korras. Olen juba kuulnud kõrvu paitavaid kiitusi Kördi kohta. Miks mitte sedasama teha Abramiga? Lisaks pakub selline toimetamine mulle rahuldust ja naudingut. Ja raha ei kulu selleks ka kuigi palju, ainult sedavõrd kui saag ja trimmer kütust tahavad. Pole ju üle mõistuse?

Seekord aitas Abrami puhastamine tõmmata maha emotsioonid ja adrenaliinitulva, mis tekkis kui kolm motikameest meie õuest läbi kimasid. Uhasin neile rattaga järgi ja sain mehed Vardja veski juures kätte. Olid ennast kenasti juba sisse seadnud ja lõkkeasegi tehtud. Rääkisime. Kuna vestluspartner oli küllaltki viiskas ja minuga arvestav, sättisin oma tooni ja ütlemised tema järgi. Ära ma neid ei ajanud aga enda arvates väljendasin ennast selgelt nende sõidukiiruse ja laagripaiga asukoha suhtes. Nad lubasid tagasitulles tempot maha võtta ja laagriplatsil kultuurselt käituda. Esimese lubaduse nad täitsid auga ja seetõttu ei leia ma ka teise lubaduse osas põhjust kahelda.

Nüüd on õhtu aga pea valutab endiselt. Ints on läinud. Maarja tegi meile maitsvaid viineripirukaid ja õunakooki vaniljekastmega. Natuke on veel alles.