Ostutehinguni jõudmine käsiraha maksmisest võttis aega mitu kuud. Kuna müüjale kuuluv kinnistu oli 49,27 hektarit suur, tuli meile müüdav maatükk koos majaga sellest esmalt lahti mõõta. Kui algselt plaaniti müüja maja üksi koos väikese maatükiga selle juures, suutsime maakleri juures eellepingut sõlmides jõuda kokkuleppeni, mille alusel jäi meile kokku 11 hektarit. Selle kokkuleppe saavutamise poolt rääkis ühelt poolt kindlasti iga hektari müügist saadav lisaraha aga teiselt poolt kindlasti ka kogu kinnistu ebaloomulik kuju. Olen aru saanud, et maade tagastamise käigus tehti neile omanikele, kelle hooned jäid tagastatavast maast eraldi, juurdelõiked, et maadest moodustuks üks kompaktne tervik. Nii lõikubki meie ostetud maatükk ühe sellise juurdelõikena kitsa ribana teiste maatükkide vahel, piirnedes oma lõunapoolses otsas Endla Looduskaitsealaga. Ka meile sobis selline lahendus, sest sellisel moel maade tükeldamisel jäi meile lisaks oma Nippi Kõrsi talukohale ka suurte põlispuudega Kördi talukoht, väike uusmaasaaja koht Kangelase, kah ainult vundament ning kindlustunne, mis tekkis suhteliselt suure tüki Eestimaa omandamisel.
Igatahes võttis maade lahtimõõtmine aega ja meie närisime sel ajal kodus küüsi kartuses, et meie unistute maja sissemakstud käsirahale vaatamata sõrmede vahelt libiseb. Siiski polnud kartustel põhjust ja 2. mail 2006 istusime kõik osapooled koos notari juures, kus minust ja minu abikaasast said Männi kinnistu omanikud Rõhu külas.
Praegu seda teksti mõeldes ja kirjutades avastasin, et pisut rohkem kui kuu aja pärast võiksime tähistada kinnistu omandamise 2. aastapäeva. Kuna tegemist on laupäevaga, võib see isegi kõne alla tulla. Alles hiljuti toimus Nahkanuial minu 34 sünnipäeva tähistamine.