Meie viimasest külastusest oli olukord palju muutnud. Nagu rääkis hiljem üks külamees, kes Urvet lähemalt tundis, olnud lugu ise järgmine. Urve kartnud välku ja ühe järjekordse müristamise ajal peitnud ta kuskile ära 500 kroonise. Hirm oli nii suur, et hiljem ta seda rahatähte enam üles ei leidnudki, mis aga ei takistanud külameestel seda mahajäetud majas otsimas käimast. Kas tegu on legendiga või mitte, maja nägi välja just selline nagu ta võiks pärast varanduseotsijaid välja näha.
Siiski oli tõenäoliselt tegemist tavaliste vandaalide ja varastega, kes olid ära viinud väärtuslikuma rauast kraami nagu pliidiraud ja ahjuuks. Ning jätnud endast järgi paraja laga.
Vaatamata avanenud pildist majast sees ei saa ma isegi tagantjärgi öelda, et nähtu oleks mind kuidagi rivist välja viinud ning pannud kaaluma maja ostust loobuma. Põgus pilk seintele nii väljas kui sees jättis hoonest hea mulje. Katuses oli küll auk aga pööningul oli näha, et eriti suurt kahju sealt sisse tilkunud vesi teha ei saanud. Hiljem panin selle äiaga kinni ja mure oli ajutiselt lahendatud.
Naine seevastu jäi kahtlaselt vaikseks ja nagu mulle tagantjärele tundub, võttis tema veenmine kuid. Usk ette võetud “projekti” tasuvusse saabus alles siis kui esimesed töö viljad paistma hakkasid, toad puhtaks ja seinad paljaks.
Igal juhul oli otsus langetatud ja jäi üle helistada maaklerile, et teatada kindlast ostusoovist. Olime leidnud endale uue kodu!
Muuseas, eile sai pärast arupidamist Rõhu külavanem Tõnis Avarmaaga otsustatud Rõhu-Nahkanuia külaseltsi asutamine.
Rohkem pilte majast meie esimese külastuse ajal leiad SIIT.