Laupäev sõnas ja pildis

Reede õhtul koju jõudes ja laupäeval ärgates oli esimene asi minna vaatama Vardja tee rekonstrueerimise edenemist. Võtsin Mati ja fotoka kaasa ning koos jäädvustasime olukorra pärast esimest töönädalat.

Tee on kooritud ca 500 meetri ulatuses. Kooritud pinnas on minema veetud ning tee servadele antud vajalik kalle madala kraavi tegemiseks (see saab lõpliku väljanägemise kui tee tasapind on paigas). Olukord oli parem kui kartsin kuigi mõned asjad tegid ka murelikuks. Oli ju vahepeal vihma sadanud ning Nahkanuia voorel on vesi igasuguste pinnasetööde esimene vaenlane.

Ühesõnaga kõik see, mis puudutab tee rekonstrueerimise vastavust hinnapakkumisele, on esialgu kõige paremas korras. Korras oli ka hoov, kust suured ja rasked masinad läbi sõitsid ja majaesine parkla, kus nad ümber keerasid. Samas olid inetud ümberkeeramisjäljed nii Kördil kui Abramil, kus see polnud lubatud tulenevalt maapinna pehmusest ja hooldatud murust. Üks autojuhi poolt mugavuse nimel tehtud otsus tähendab mulle tunde riisumist, kaevamist, ootamist ja niitmist. Aga kui sellega saab veel hakkama (eeldusel, et rohkem midagi sellist ei juhtu), valmistas mulle kõige enam nördimust kopajuhi hooletus Kördi saarealleega.

Kördi ees kasvavad võimsad saared. Mõned neist vanemad, teised nooremad aga väärikad puud igatahes. Ja ilusad. Kopajuhil polnud neist sooja ega külma kui ta talle ettejäänud oksad lihtsalt puu küljest lihtsalt ära rebis! Ma ei ole valmis mingiteks vastuväideteks stiilis, et siis ei saa ju tööd teha, sest ärarebitud oksad oleks võinud korrektselt saega maha saagida. Oli ju näha, et tegemist polnud lihtsalt puudega kusagil suvalises kohas vaid vana ja hooldatud talukrunti ümbritseva alleega. Mul kulus mitu tundi, et redelil turnides tüükad ilusaks saagida.

Sain alleega hakkama, tüükad ilusaks, oksad juppideks ja tee pealt eest ära. Ma väga loodan, et puud saavad hakkama ja taastuvad tekitatud vigastustest. Mitte et ma oleks mingi puukallistaja aga lihtsalt, saja aasta vanust saart kiiremini kui 100 aastat tagasi ei saa. Seda ei kompenseeriks ka ükski rahasumma.

Samas tekitas ka reede öösel möllanud raju koos äikese ja marutuulega Kördil kahju. Tuul murdis seal ühe minu vaieldamatu lemmiku, vana ja võimsa paju ühe oksaharu. Võib olla oleks see tuul murdnud ka mõne eelmainitud saare oksa kui see poleks kopa poolt maha rebitud! Igal juhul olen otsustanud, et veel sel suvel pean Nahkanuiale tellima korvtõstuki, mille abil saagima maha vanad ja kuivad oksad nii Nippi Kõrsi ees kui Kördil olevatel puudel.

Puudega seoses veel selline kogemus. Palju on räägitud metsas liikumisest ja töötamisest aastaringselt – et kui vale see on. Et teatud ajaperioodil võib näiteks metsa langetamisega tekitada suurt kahju metsaelanikele. Minuga nii juhtuski. Kördil tüükaid saagides kasutasin juhust ning võtsin maha ka käeulatusse jäänud kuivanud oksad. Et oksa sees võib olla linnu pesa koos poegadega, mulle pähe ei tulnud. Sain sellest aimu alles siis kui mahakukkunud oksa juppideks hakkasin saagima ja sealt üksteise järel kaheksa sinitihase poega välja vupsas. Korjasin nad kõik kokku ja tõin korraks koju lastele vaadata. Pärast viisin jälle tagasi, toppisin nende pesaõõnsuse mõlemad otsad rohuga kinni lasin nad oksaaugu kaudu sisse. Vanalinnud olid sealsamas ja ma loodan, et perekond leidis üksteist pärast minu lahkumist.

Kui ma Kördilt tagasi tulin, toimetas Janek kopa juures. Koos otsustasime välja kaevata ilusa ümmarguse ja väga vana paju, mis teekraavile ette jääb. See oli juba korralikult kahjustada saanud, sest nii kopp kui möödasõitvad autod olid puud korralikult rebinud. Kunagi saab selle paju asemel kasvama ilus põlispuude allee Nipi Kõrsilt kuni Kördini. Alustan nende istutamisega juba tuleval aastal.

Alljärgnevalt ka päev pildis fotoseeria koos pildiallkirjadega:

Mati imestab miks Janek on jätnud suured mullahunnikud teele. :) Ma siis selgitasin miks see on vajalik.

Vaade Kördi poole. Nähtavas ulatuses on teelt kooritud muld, tõstetud hunnikusse ja jäetud ootama veomasinaid, mis need peale korjavad ning ära toimetavad.

Mati solberdab vastkaevatud kraavis. Kraavile annab lõpliku kalde ja sügavuse kopp pärast seda kui teele on veetud lõplik kruusakiht. Samas ei jäta juba praegu sellesse kogunenud vesi kahtust kraavi vajalikkuses tee kuivamise mõttes.

Kahel pildil on näha kopa poolt robustselt rebitud oksad. Nii ei tohi ja ei saa.

Ümberkeeramisjäljed Abramil. Siia tuuakse hiljem “peotäis” mulda peale, siis saab õue jälle ilusaks.

Sinitihase poeg.

Väikesed sinitihased minu mütsi sees. Ma väga loodan, et mõni neist kasvab suureks ja tuleb tagasi Kördile pesitsema.

Jupp oksast milles oli tihaste pesa. peal on näha sissepääsuavana kasutusel olev oksaauk. See jäi vabaks samas kui otsad toppisin käepärase materjaliga kinni. Nii peaks pesakond olema endiselt kaitstud.

Tuule murtud oks vanal pajul Kördi õuel. See vana ja võimas puu on üks minu lemmikuid.

Kopp tõstab välja paju teel Nipilt Kördile.

Paju pole enam. Tulevikus saab siin olema kena põlispuude allee.

Vardja tee rekonstrueerimist matkarajaks rahastab: