Hommikul ärgates kattis Nahkanuia välju selle aasta esimene härmatis. Kuna mul puudub oskus ilukirjanduslikult ennast väljendada, ei püüa ma hakata kirjeldama kui õhuline, kerge ja ilus see välja nägi. Ma ei püüa ka edasi anda hommikuse õhu kargust ja talvetunnet, mida see vähene valge maapinnal endaga kaasa tõi. Või siis jääkirmet loikudel või üksikuid kuivanud puulehti, mis oma pehmetes pesades jääkristallidega kaetud olid. Mul ei ole selleks lihtsalt sõnu. Pole ka õigeid pilte, ainult need kahvatud tegelikkuse varjud.
Mati jaoks oli see vist esimene teadlik kord öökülma tagajärgedega kokku puutuda. Vähemalt nii ta käitus. Lapsele, ja eriti poisile omaselt, jooksis ta tulistvalu esimese veesilma poole, kus ta teadis meie poolt toas räägitud jää peal olevat. Isegi lasteaiast tulles polnud ta seda unustanud ja nüüd uurib ta pingeliselt, kas homme ka härmatis tuleb.
Natuke sai nalja ka, sest ööseks väljajäänud pesud olid ootuspäraselt kivikõvaks külmunud.
