Lumi sulab ja Männid on terves koosseisus Nahkanuial tagasi. Maarja ja Mattis olid teeolude halvenemise kartuses paar päeva Paides, kust me täna terves koosseisus tagasi jõudsime. Minu otsus eile linna sõita tugines puhtalt asjaolul, et Nahkanuial, nagu ka Rõhul ja Ervital, kadus järjekordselt elekter. Kuigi mul oli tuba soojaks köetud, küünal põles ja vaikus paitas kõrvu, otsustasin minna perele järgi. Sest tööd, mida ma üksinda teha oleks tahtnud, elektrita teha ei saanud.
Möödunud päevadesse mahub lisaks lõputuna tunduvale lumesajule, kinnijäämistele, auto lumest väljakaevamisele, elektrita olemisele ka paar seika, millest tahaksin lähemalt rääkida. Üks neist on positiivne, teine lihtsalt üllatav.
Hiljuti vallavalitsust külastades selgus, et veel on võimalik teha ettepanekuid valla arengukavasse. Ametlik tähtaeg selleks on küll möödas aga kuna arengukava ise pole veel vastu võetud, olevat head ettepanekud alati teretulnud. Tegutsema ajendas mind omakorda teadmine, et projektirahasid küsides on suurem kaal alati nendel taotlustel, mis sisalduvad omavalitsuse arengukavas. Saatsin abivallavanemale ja vallasekretärile järgmise kirja:
“Mul on MTÜ Nahkanuia poolt ettepanek lisada valla arengukavasse idee taastada Vardja tee ning ehitada sellele rekreatiivne matkarada koos laagriplatside võrgustikuga. Sellisel moel tekiks vallale väga atraktiivses ja looduskaunis kohas, Endla Looduskaitseala ääres, mõnus puhkerajatis, mida saaks ekpluateerida nii üksi kui perega. Sellist puhkerajatist saab kasutada soojemal aastaajal matkamiseks, jalutuskäiguks, kepikõnniks. Talvel saab sinna sisse ajada suusaraja või kasutada matkarajana.
Tee olemasolust lõikaks kasu:
- kohalikud elanikud (seenelised, marjulised, kalamehed) parema juurdepääsutee näol Preedi jõele ja metsadele;
- vald ja kohalik ettevõtja võimalike turistide näol, kes siia seiklema tulevad ning läbi projektirahade, mida ettepaneku realiseerimiseks taodelda tuleb;
- kaitseala, läbi kaitseala servas liikuvate loodushuviliste liikumise kanaliseerimise.
Ettevõtluse seisukohalt aitaks selline kordatehtud tee arendada majandustegevust Endla kaitseala servas (Nahkanuia), propageerida looduses liikumist, valla aja- ja kultuurilugu.
Tegemist oleks avalikult kasutatava jalgsiteega, mida saavad vajadusel kasutada alarmsõidukid ja teenindav tehnika (metsa väljavedu ja põllutöömasinad), eeldades teele tekitatud kahju hilisema kompenseerimise. Tee jääks endiselt suletuks ülejäänud mootorsõidukitele.”
Täna kuulsin, et minu ettepanek oli vallavolikogus arutluse all ja saanud positiivse vastukaja. Sain aru, et see lisatakse arengukavasse aga päris kindel ma ei ole. Infokanal polnud ju ametlik. Igal juhul on see hea uudis nii Nahkanuia külale, MTÜ Nahkanuiale kui ka mulle isiklikult.
Teine omapärane olukord tekkis täna hommikul kui helistasin Järvamaa Muuseumisse, et küsida luba nn. Rõhu ripatsi põhjalikumaks pildistamiseks. Olgu ette ära öeldud, et minuga käituti väga viisakalt ja meeldivalt, ainus mis tekitas pisut kohmetust ja üllatust oli muuseumi seisukoht ripatsi taastootmise osas. Ma kahtlen sügavalt kas muuseumil, kui kõikvõimaliku rahva vara hoidjal, ikka on õigus seada piiranguid leidude taastootmise kogusele ja leida endal olevat õiguse mingile osale taastoodetud esemelt saadud müügitulule (juhul kui see peaks tekkima).
Sestap ka küsimused: Kas arheoloogilistel leidudele laieneb autoriõigus? Kui jah, siis kelle kasuks? Miks ei ole muuseum ise asunud tootma ja müüma koopiaid perspektiivikatest arheoloogilistest leidudest? Miks tahetakse lõivu neilt, kes sellise eseme avastavad ja seda kas enda tarbeks või müügiks toodavad? Kas müügitulu või “autoritasud” on muuseumi eelarve täitmise oluline komponent? Millise seaduse alusel laieneb muuseumile õigus küsida endale osa eseme taastootmisest tekkinud müügitulust?
Muidugi pole mul midagi selle vastu, et anda muuseumile ülevaade sellest, milleks ja kuidas ma eset kasutada soovin. Olen ka valmis võimalusel tegema reklaami Järvamaa Muuseumile, kes mulle lahkelt vastu tuli ja ripatsist fotode tegemise võimaldas. Aga kindlasti tahan ma paremini mõista, millel põhinevad muuseumi nõudmised. Sest kui need on seaduslikud, pole nende täitmine probleem. Aga kui seaduslik alus puudub, pole neist mõtet ka rääkida.
Omalt poolt edastasin hea tahte märgiks Järvamaa Muuseumile järgmise kinnituse, millest kavatsen ka kinni pidada: “Nagu kokku leppisime, kinnitan käesolevaga, et kavatsen teha Järvamaa Muuseumis olevast ripatsist, mille kirjeldus on ära toodud allpool, 10 kinkimiseks mõeldud käsitisitehtud koopiat. Koopiad kingitakse Nahkanuia küla meenetena. Kohustun täiendava koguse koopiate tegemise vajaduse puhul küsima nõusolekut Järvamaa Muuseumilt.”
On siiski üpriski tõenäoline, et “Rõhu ripatsist” ei saa tulenevalt tegemise meetodist (käsitöö) ja sellest tulenevast hinnast mingit müügihitti. Kui see siiski nii peaks juhtuma, ei usu ma vähemalt esialgu müügi pealt teenitavasse tohutusse kasumisse. Pigem tuleb toodet müüa omahinnaga. Aga kui ka see peaks valeks osutuma ja kasum tuleb, poleks mul midagi selle vastu, et osaga teenitud rahast Järvamaa Muuseumit toetada. Aga see saab siiski toimuda ainult vabatahtlikuse alusel.
Igal juhul oleks tore kui sellel teemal tekiks diskussioon, mille põhjal oleks muuseumi ajendeid võimalik paremini mõista. Sest võib ju juhtuda, et ka mina sain millestki väga valesti aru!
7 kommentaari
Mul on peatselt valmimas traktaat “Hall arheoloogia kui Eesti riiklik arheoloogiapoliitika”, p.s. NN leht on kohe poole igavam, kui siin Kalle Krooni kommentaare lugeda ei ole, palun tule tagasi!
Tervitused Alansilt :)
Et Sul tekkis õigusalane küsimus, pöördusin ühe hea tuttava poole, kes autoriõiguse valdkonnas kodus. Refereerin nüüd tema vastust. Ta kirjutab, et autoriõigusega on kaitstud objekt, mis on konkreetse autori loodud teos. Ja selle autori surmast ei tohi olla möödas rohkem kui 70 a – siis autoriõigus kehtib.
Kui autorit ei ole ning tegemist on muistisega, arheoloogilise leiuga vms, kehtivad vastava valdkonna seadused ja rahvusvahelised konventsioonid.
Ta ütleb, et ta ei ole selle valdkonnaga kokku puutunud, kuid ka tema teada reeglina ei lubata olulist ajaloolist väärtust omavaid leide niisama lihtsalt “taastoota” või kopeerida.
Samuti, olles lugenud Su postitust, tõstatas ta küsimuse, kas muuseum ise inimesele rääkis Sulle autoriõigusest või “leiutasid” selle ise? Ta soovitas küsida muuseumilt, mis õigusaktidega see asi täpselt reguleeritud on, kust täpselt piirangud tulenevad ja kellelt võiks üldse luba taotleda.
Hea Juhan! Olen väga kurb, et Sinu siinkäimise põhjus polegi Nahkanuia ajaveeb vaid diskussioon Kallega. Mul juba hakkas tekkima illusioon, et Nahkanuia ajaveeb on sinu lemmik-ajaveeb. Pakun, et Sul tasub Kallega head suhted säilitada, sest temasugust asjatundjat ja VÄGA head tõlki on raske leida!
Tere Monika! Aitäh kommentaari ja abi eest! Ma arvan, et muuseum ise sellist väljendit nagu “autoriõigus” ei kasutanud. Tuletasin selle ise muuseumi soovidest saada matti võimalikelt eseme müügituludelt. Kuna seda saab nõuda ainult autor, oli minu jaoks tegemist autoriõigusega. Ma mõistan, et arheloogiliste esemete kopeerimisega võivad olla seotud mingid eetilised küsimused nagu näiteks mõne vana ja väärika eseme võltsimine ja edasimüük vms. Aga kui seda ei toimu, peaks iga muuseum tundma rõõmu inimeste üle, kes omal initsiatiivil nende fondidest leide välja nõuavad ja need väärikal kujul igapäevaringlusesse saadavad. Selles osas oli meil Järvamaa Muuseumiga ühine arusaam.
Ka sellised hallid olukorrad olid mul ajendiks, kui toetasin ideed 100% leiu kopeerimise asemel teha vabakäekoopiaid. Siis on totaalne jama majas, kui leiuga koos kopeerid endale selles sisalduva needuse!
Nüüd tulevadki “vabakäekoopiad”. Fotode järgi päris 1:1 ripatsit järgi teha ei õnnestugi. Vaatame mida Wader teha suudab. Panen tulemused kindlasti siia ka üles. Arvatavasti kahe nädala pärast siis saame tulemusi näha!
Üldiselt, muinasväärtuste, kui ka muu autoriõiguse all oleva kraami reprodutseerimisel tasub vaadata
§ 19. Teose vaba kasutamine teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel ja õigusemõistmise eesmärkidel
ehk, kui see ehe toetab “Nahkanuia ajaloo vihikut”, on kõik korras, muuseum peaks igal juhul laskma ehet uurida, ka võimalikke repordutsioone teha, sest kehtib süütuse presumtsioon. Tavaliselt on muuseum/arhiiv väga positiivselt meelestaud uurija huvi vastu seal leiduvasse, paluvaid vaid ühe koopia reprost neile loovutada, mida näiteks mina olen oma väljaannete, mis sisaldavad arhiivimaterjali, alati ka teinud (Jõulukingid lähevad sel aastal TLA, EEA, HM).
Muinsuskaitseseaduse spetsi oleks siia toru otsa vaja, kellega me seal muisuskaitseametis suhtlesimegi?
Autoriõigus selliste sadu aastaid vanade asjade puhul kõne alla ei tule, autorid on ammu kõdud ja nene pärijad reeglina teadmata. Muuseum pole ei autor ega taoliste esemete puhul ka mitte autoriõiguste ülevõtja.
Ka ei ole muuseumiseaduses erisätteid museaalide koopiate tegemise kohta, küll on rangelt reglementeeritud museaali enda kasutamine, kuid see ei ole praegu oluline (muuseumiseadue §§ 14-22).
Asi taandub üldistele printsiipidele, seda nii tsiviil- kui kriminaalõiguse vallas. St petukaupa ei tohi müüa. Sa ei tohi koopiat müüa originaali pähe jne. Ja kogu lugu.
See, kui sa museaali koopiat müües viitad allikale, on aga loomulik, ehkki taas ükski õigusakt seda ei nõua. Ega otseselt ka mingi eetikanorm mitte, ent tehes sellist asja muinsushuvilisena, tahad sa ju asja väärtusele osundada, mispuhul taoline allikale viitamine on su enda huvides.
Nii lihtne see asi ongi. Muuseum pole neid esemeid tootnud, reeglina ka mitte leidnud. Tema töötajad saavad palka nende hoidmise eest, mitte nende äriks pööramise eest.