“…
Inimestele, kes hoolt kannavad lageda peal seisva tuuleveski väljanägemise eest, on maastik tuuleveskiga lähedane ja omane. Nende jaoks on tuulik osa maast ja merest, millega nad on seotud ja mis toidab nende keha, hinge ja vaimu. Vana tuulik on küll vaid dekoratsioon, aga ta on vajalik. Tal on sisu.
Sümboleid ei ole alati võimalik ära seletada. Seda polegi vaja. Paljude sümbolite seletused peituvad saladustena inimestes.
Elus on palju muutunud. On vaja, et teataks, mismoodi nägi ennevanasti välja maa, kus me elame. Mitte selleks, et püüelda niisuguse elu poole, mida siis elati. Muistset elu ei ole enam võimalik päriseks muuta, nii nagu pole enam võimalik ellu äratada maastikupildist kaduvate tuuleveskite jahuseid vanamehi. Ent on oluline, et sümbolitel oleks sisu, et nad aitaksid alal hoida või taastada neid nähtamatuid köidikuid, mis sidusid meie isaisasid oma maa loodusega – austust ja lugupidamist maa vastu.”
Tekst Fred Jüssi raamatust “Jäälõhkuja”, lk. 48.