Looduse ja eriti rabasõbrad kindlasti teavad, et on ilmunud uus pildiraamat “Raba vaikuses ja varjus” Jaanus Järva fotodega. Mina sain sellest vahvast ilmutisest teada alles hiljuti pliidi ees tuld tehes, kus lehest lehti välja rebides avastasin juhuslikult raamatu kohta kirjutatud nupukese. Võib olla raamatust enamgi torkas mulle silma Jaanus Järva vastus intervjueeria küsimusele “Raamatus on üsna palju juttu vaikusest. Miks on vaikus nii oluline?”
Autor vastas:
Kui veidi filosofeerida, siis tänapäeval on vaikus kõige haruldasem ja kallim vara. Tõelist, puhast vaikust saab nautida vaid suurtes rabades, kuhu ei kostu maanteemüra. Esialgu on vaikus veidi hirmustav, sest me pole sellega harjunud, kuid veidi aja pärast tunneme, kuidas see meid täidab ja puhastab.
Vaikus, minu mõistes, on tehismürast vaba helidemaailm. Tõelist vaikust looduses ei leia, seda saab luua vaid tehislikes tingimustest. Paradoksaalne, kas pole? Loodushääled on osa vaikusest. Tõsi, vaikuse kvaliteet on erinevatel aastaaegadel erinev: suvine vaikus on üsna üürike, kuid talvel saab seda kauem nautida.
Ega sellele polegi palju lisada kui jätta välja üks Fred Jüssi Ööülikooli loeng teemal “Vaikus kui loodusvara”. Soovitan kõigil seda kuulata! Miks mitte samal ajal Jaanuse raamatust raba pilte vaadates!
Aga raamatust veel niipalju, et eile tõi selle mulle ootamatult kingiks vana sõber ja matkakaaslane Arvo, kes tuli meid siia maale vaatama ja lapse sünni puhul õnne soovima. Kuidas ta teadis, et mul oli plaan just sellele raamatule poodi järgi minna, jäi saladuseks. Küllap ütles talle seda sisetunne.
Selles raamatus on palju ilusaid tekste ja pilte rabast kõigis selle vormides, sealhulgas ka Endla soostiku rabadest. Seepärast olekski see postitus õige lõpetada Jaanus Järva enda sõnadega raamatu eessõnast:
Öeldakse, et eestlased on metsarahvas. Tegelikult oleks õigem väljend “rabarahvas”, sest just sood ja rabad on paigad, mis on rikastanud meie kulturri ja vorminud meeli. Lugusid salapärastest laukahaldjatest, kes rabasse eksinuid teelt kõrvale meelitavad, või näkkidest, kes eljaga lauka poole seisjat vette tõmbavad, räägitakse palju. Ei tea, kas seoses nendega on tänapäeva inimene rabadest võõrdunud. Kui mõnd linnainimest paariks päevaks rappa kutsuda, siis tuleb tema suust enamasti kindel EI. “Raba on märg, seal on palju sääski,” kõlab vabanduseks. Tegelikkus on aga hoopis teistsugune.
