Kalle kirjutas: “Seesama Enn … rääkis mulle kord sellest Vardja teest õõvastava loo – ka temal on kombeks olnud masin jätta üles Nahkanuiale, ja tagasi tulles jäi öö peale. Käib, ja pimehämaras korraga kuuleb – keegi liigub paremat kätt metsas temaga kaasa. Ilmselt oli see karu. Üksi ja öösel niimoodi koos metsalisega liikuda on muidugi jube küll … kiirendas sammu, aga metsaline ikka samas kaasas. Lõpuks jõudis tervelt masinani.See oli veel 1970-tel. Ega seal pimedas ei taha liikuda küll.”
Fred Jüssi vastus ühes intervjuus1 küsimusele kas ta "on üksi metsas hirmu ka tundnud, oli lihtne – “mille ees?” Ja kui küsija täpsustas, pakkudes võimaliku hirmu tundmise põhjusena välja karu, oli Fredi vastus selline:
“Oi, kuidas ma olen seda oodanud! Olen ükskord juhuslikult metsas karu näinud, paar korda olen näinud ilvest… Need on väga ilusad mälestused. Hunte, keda ka kardetakse, olen rohkem näinud.
Kui laps olin ja ema mind pimedasse keldrisse midagi tooma saatis, siis tundsin natuke kõhedust keldri ees. Pärast seda pole ma pimeduses enam hirmu tundnud. Ma ei ole kunagi metsas üksi kartnud, ei öösel ega päeval. Mets on turvaline koht. Õhtul või öösel linnas olen tundnud ennast ebamugavalt, aga see on hoopis teine asi.
…”
Kuidas lugeja mõtleb või tunneb?
- EXTRA Postimehe Laupäevalisa, 31. mai 1997, Annika Koppel [↩]
19 kommentaari
Olen linnast maale kolinu ja imeselgelt on meeles, kuidas alguskuudel oli hirm õhtupimedas kasvõi puukuurigi minna. Linnainimese hirmud.
Nüüd on metsas käies vaid üks hirm: et pimedas oksaga silma ei suskaks.
Olen karu näinud. Ehmatus oli suur, raske öelda, kummal suurem. Olen kitsetallele kogemata pikas rohus peale astunud. Sama jutt. Aga see on ehmatus, mitte hirm, need on kaks iseasja.
Metsas pole midagi karta. Inimese suurim hirm on teine inimene. Pimedas metsas sellist kohtumist ei toimu. Seal on ohutu.
Mul endalgi meeles kuidas ma kunagi sõbral külas olles imestasin kuidas ta saab uksest välja astuda ja pimedusse kaduda. Ta käis majast eemal koeri söötmas. Mina olin siis läbinisti linnamees.
Nüüd kaon ise ka siin Nahkanuial pimedusse kui on tarvis puid tuua või midagi väljas asjatada. Samas ma ei ole kindel, kas ma üksi kottpimedas metsas suudaksin üdini rahulikuks jääda. Hakkama saan, selles pole kahtlust ja hirmust püksi ei pissiks.
Inimene harjub kõigega. Et kedagi tundma õppida, tuleb läbikäimist tihendada. Nii on lood ka pimedusega. Ei ole võimalik pimeduses ennast turvaliselt tunda kui seda ei tunne. Kindlasti harjutab ka vajadus. Kui ikka oleks vaja öösel Vardjale minna, küll siis ära käidaks.
Ja lõppude lõpuks on Fredil õigus, “mets on turvaline koht”. Seda ei tohi ära unustada!
Pimedust enam ei karda, kuid olen hakanud pelgama inimesi. Muuhulgas kardan kui inimsed loobuvad unistamast. Seepärast soovin Sulle, Marko, kannatlikku meelt ja järjekindlat tegutsemist alanud aastal. Kindlasti mõni Sinu unistustest täitub sellel aastal.
Adam Oleariuse 1630-tel ilmunud reisimärkmetes on toodud ära pildid karu poolt puretud talumeestest Alutagusel. Alaskal ja Colorados USAs ründavad nii grislid kui mustad baribal-karud tänaseni inimesi. Mu õde oli Colorados lapsehoidjaks. Kui ta koju tuli, siis näitas ka fotosid- fotodel olid miskipärast läbistavad küünisejäljed…Viimane inimsöömise juht huntide poolt oli 1809.a. kui nad reelt inimesi maha tõmbasid. See oli aeg, kui põdrad olid eesti metsadest pea täielikult kadunud, vist ka kitsed.
On ikka arvatud, et metsloom kardab inimest. Seda mõtet kultiveeriti nõukogude ajal vähemasti väga aktiivselt ja see innustas mind ette võtma ka tänases Endla Lk rabades, sealsamas Nahkanuia taga ja mujal pikki retki üksinduses.
Niisamuti esimesel pikemal retkel mööda Oostriku kaldaid kõndisin madalveeseisuga mööda jõge, ja alamjooksul tulin kaldale. Pehmes kaldamudas nägin metssigade jälgi, mis olid nii värsked, et alles valgusid vett täis…olin karja enda ees ajanud!
Aga mitte alati nii hästi ei pruugi minna.Robert Allpere, eesti tuntumaid forellikütte, jäi sealsamas Oostriku kaldas jalgu metsseaperele. Tal tuli end vihase looma eest päästa kuuse otsa ronimisega.
Nii et tegelikult eales ei tea- kõik sõltub ju situatsioonist, olukorrast. Maailm on ikka üks, mitte kaks erinevat. Sellist kergatsit nagu Fred Jussi, ma ei hinda. Tal on paatoslik ja pateetiline poos, püüab küll olla, aga ta blufib, tehes seda peenelt. Ma ei usu pooli asju, mida see puuslikuks tõstetu suust välja ajab.
Veel 20-30.a. tagasi ei olnud meil linnades metsloomi näha. Nüüd elavad Paides nii rebased kui jänesed. Ja huntkoerad, sest koeraomanikud on lasknud suures vabadustuhinas oma koerad vabalt jooksma, rikkudes seadust. Üks selline kari oli Udeva teel sügisel 1999.a.Tulin inspektsiooni autost välja ja olin kohe ümber piiratud- mitu looma hiilis selja taha.Tegin et tagasi sain. Olukord on muutunud.
Olen Võlingi öisel lõkkeplatsil olnud septembris hundikarjast ümber piiratud. Tuntud-teatud kalamees ja ajakirja “Kalastaja” toimetaja Ralf Maega käisime 5.a. tagasi Seinapalul, oli juuli öö, kui hakkasime tagasi tulema. Sain esimesena Veskiarusse, siis tuli teisel kaldal Ralf- ja kirus, et andis jalgadele valu mis jaksas, sest hundikari oli temaga paralleelselt tulnud…
Ajad muutuvad, looma ja inimese suhted muutuvad. Öine mets on tore. See on põnev aeg. Dimensioonid muutuvad, avaneb uus maailm. Loomad liiguvad, suured forellid liiguvad, nahkhiired liiguvad, ma olen sellest ühes Kalastajas ka kirjutanud- kevadsuvisest ööst nimelt, kui õhk on küllastumiseni täis magusat, haistmismeelega maitstavat lehe-ja õiepuhkemisnektarit.
Aga väita, et ohtu üldse ei ole…see on liiga julge.
Kui juba jutuks läks, siis kirjeldan veel üht juhtumit mis toimus ühel augustipäeval sõber Meelisega, 1970-tel, kui ta tuli Vardja jõelt Haava alt mööda seda metsateed, mis toob Vardja teele. Seal on teadupärast üks väike lagendik, ja ta jäi sinna marju noppima, kui korraga põõsaste vahelt tõusis karu! Ka karu oli marjuline olnud. Mõlemad röögatasid, Meelis pani ühele poole, karu teisele poole ajama. Nagu ta väitis, läinud ta hiljem sinna tagasi, ja karu olla oma kõhu lahi ehmatanud, nagu heinal olevad jäljed näitasid…
Olgu, see lõbus looke lõpuks.
Head Uut Aastat!
Kui päris lõpuni aus olla, peab tegelikult nõustuma ka Kallega (aga mitte Fredile antud hinnangu osas – mina hindan teda väga kõrgelt). Tõepoolest, “ajad muutuvad, looma ja inimese suhted muutuvad”. Mõtlen isegi, et kuhu need vaesed metsaelanikud minema peavad kui igale poole inimene oma jala tõstab? Mulle ka ei meeldiks kui suvalised tüübid kutsumata minu koju tuleksid.
Seda, et hunt tänapäeval inimesele kallale tuleb, mina hästi ei usu. Isegi karjas mitte. Aga et metslooma lähedus teatavat hirmu või ärevust põhjustab, see on loomulik.
Erand kinnitab reeglit, mõlema olemasolu omakorda teebki elu põnevaks. Samas ei tasu erandile siiski liigset rõhku panna.
Sellelt Kalle mainitud lagendikult läksin täna üle. Karu polnud, olid põdra ja metssea jäljed.
Huvitav on siiski see, et nii Jüssi kui ka paar kommenteerijat mainisid “hirmu” inimese ees. Küllap on igaühel selleks oma põhjus ja kontekst. Paraku olen ka ise sedalaadi tunnet kogenud ning see on tõepoolest tugevam kui “hirm” pimeduse, pimeduses metsa või metsloomi täis pimeduses metsa ees.
Väga huvitav teema :) Räägin siis ka enda hirmust. Olen küll kõik lapsepõlvesuved siin maal olnud, aga et mets siin väga ligidal ei ole, käisime metsas harva, vaid seenel. Mets paistab siit vaadates üle heleda viljapõllu tumeda triibuna, mis tõmbas mul ilmselt käima Nukitsamehe filmist pärit õõva. Ükskord, kui paar talve juba siin olime elanud, otsustasin, et hirmuga tuleb tegeleda ja läksin üksinda metsa. St koos koeraga. Kohale jõudes ei olnudki see tume triip muidugi Nukitsamehe-mets, vaid nagu mets ikka. Ühel hetkel kuulsin aga läheduses tohutut purelemist. Esimene mõte oli, et nüüd ajas koer karu talveunest üles! Sajatasin end mõttes, et ma polnud isegi telefoni kaasa võtnud … ja otsisin kähku suure rondi pihku. Kiiresti saabus vaikus … ja hetke pärast tuli mu koer ja mingi tont rippus tal lõugade vahel, kelle ta mu jalge ette maha viskas, ja ise minema tormas. Vaatasin seda ilusat paksu karvaga kährikut ja mõtlesin, mida nüüd teha, kui ta järsku pea tõstis, mulle otsa vaatas, ja tuhatnelja minekut tegi. Tagantjärgi kuulsin, et kährikutel pidigi olema tavaks surnut mängida, kui kriitiliseks läheb.
See oli mõni aasta tagasi. Ükskord jalgrattaga metsa vahel sõites äratasime tee ääres maganud kuldi üles, kes igavese korskamisega minema pühkis. Sestpeale ma ei armasta üksi metsa minna, mis puudutab meie kandi rägastikmetsi, pelg metsloomade ees on suur. Kuskil männimetsas oleks vast teisiti.
Head uut aastat!
Jüssi on olnud mullegi suureks imetlusobjektiks, kuid tänapäeval, olles veelkord läbi analüüsinud tema väljundid, pean jääma oma arvamuse juurde.
See on muidugi maitse küsimus.
Nagu vast olete isegi aru saanud, olen ka mina suur “öökondaja” metsas ja jõe ääres. Lisan veel ühe tragikoomilise juhtumi sealsamas Haava talu ja Nahkanuia vahelises metsas-
See oli 1995.a. oktoobris kui viisin jõele grupi tartlasi, nende hulgas ka tollase “Tarmeko” peadirektori. Jäime õhtu peale, sügisöö on kiire ja järsk tulema.Kell oli kusagil viie paiku, kui Haavalt tagasi tulema hakkasime- ja miski vägi hakkas, nagu mitmeid kellele ma sellest rääkinud olen, vedama otseteed otsima läbi metsaradade – et kiiremini kohale jõuda. Aga läks pimedaks, ja eksisime ära! Nii me seiklesine kuni kella kaheksani pilkases sügismetsas, üle vetruva vesise pinnase, ilma taskulambita, ilma tikkudeta, ilma mobiilsideta! Läksin ees, et veidigi orienteeruda, kui korraga oli silme ees nagu üks hiigelsuur neljakandiline kapp, mis musta tohutu ruuduna sinkjashallist ööst veidi eraldus- olid suurele põdrapullile peaaegu et otsa jooksnud! Põder jäi paigale, mina keerasin paremale- ja õieti tegin, muidu oleks vist kusagile Arakasaarele välja pannud, aga kas oleks hommikukski jõudnud-lisaks aitas teadmine, et peale minnes oli kuu paremal, tähendab, välja, teele jõudmiseks peab kuu jääma vasakule- ja lõpuks, kella 8-ks saimegi Nahkanuia teekäänule välja, kus meil auto seisis.
Selle retke ajal tekkis küll korraks kabuhirm- põtra ei olnud aega karta, pigem jõudsin imestust tunda, aga külmavärinad ja paanikahoo võttis sisse korraks tekkinud kartus, et nüüd vist jäämegi sinna- sügisöö ei ole võrraldav oma kõleduses metsas ühegi teise aastaajaga.
Eriti veel sellises ürgses nõiametsas nagu seal…:)
Aga ega see ei loe, sel suvel kavatsen jälle matkama tulla,
ja eks ikka ööseks…
Selle “loomohu” ma taandaks meie oludes paarile olulisemale seigale – ründab, kui –
*tal pole piisavalt süüa (nagu 19. saj. algul, kui metsades ei olnud meil ei põtru, kitsi ega metssigu, siis ka kopraid, ja jahipidamine on suure lume tõttu raskendatud.
(Sest me võime ette kujutada, et “ossa, kus vanasti võis olla metsas loomi(ja jões kalu), aga tegelikult nii ei olnud.
Praegu on meil metsa rohkem kui kunagi varem viimase viiesaja aasta jooksul, ja niisamuti ka metsloomi!
Kalu võis olla rohkem kuna veed olid alla laskmata, aga teatud liikide olukord, nagu forell, oli küllalt halb tänu veskipaisudele.)
*Satutakse ootamatusse olukorda- kus loomal on valida, kas põgenemine või rünnak ja ta teeb valiku.
Samas vast ohtlikem olukord mida olen kogenud oli see Udeva tee juhtum – meie autot nad ju ei kartnud, ja kui ma masinast ei tea mis ajendeil, vist terava elamuse otsinguil välja tulin, siis need (koer)hundid ei pagenud, vaid kui ma ümber pöördusin, siis suisa sappa võtsid neist paar…siit võib muidugi tekkida ahelreaktsioon…naksab üks, siis tekib jahikirg teistes jne. Mu arust oli selline asi võimalik tänu sellele, et karjas oli koeri või koerhunte.
Kalle ütles välja midagi Fred Jüssi kohta, mida ma pole ise osanud teha, kuigi respect kõrge mehe suhtes, ma ei saa aru tüübist, kelle elu sisuks rändamine, eks see põhjuseks rahva imetlusel, kes rutiini tõttu kodu-töö ise kaugemale ei jõua. Muidugi on paljud nomaadid, Fred samasugune, aga minumeelest natuke tühjad seest, kuigi mehe tekstid head, ei viitsi eriti lugeda.
Eks see metslooma teema nii, et kui lumeinimest näinud pole, siis saab öelda, et ei olemas, ründamisest rääkimata.
statistiliselt ilmselt saab kodu/karjaloomade tõttu surma/vigastusi oluliselt rohkem inimesi, kui ulukite. kinnitamata andmetel sai yleeelmisel aastal Raplamaal surma kaks talitajat pullide läbi.
No räägime siis veel hirmudest, õudsest öisest metsast ja nukitsameestest ja rahapadadest, nagu vanarahvalgi oli taludes talviti kombeks peale suuri töid–
Päris poisipõlves on tulnud taluda öises metsas ka plagamist-
esimest korda oli see Vodjal, 1980-te keskpaiku. See oli üldse esimesi kordi, kui ööpüügiga sai algust tehtud, kui oli juba sinkjastume maiöö, ja korraga- metsast kostis hirmus hääl “prööh!” ja uuesti “prööh!” Midagi sellist ei olnud kuulnud, see oli nii ebamaine ja jube, et esimesel hetkel tekkis kujutlus, et maapind on avanenud ja vanakurat on maa peale tulnud! Samas oli koole, mul jalas pikad kummikud…kiiremini kui muidu teisele kaldale.
Siis hakkasin mõtlema- et suured onud on rääkinud, et sokk teeb koledat häält- võib olla oligi…tänasel päeval muidugi pole hääle tekitaja kindlakstegemises enam probleemi. Aga mis tekitab koletisi? Teadmatus. Vanasti kui maa ei olnud veel avastatud, elasid võõrastel maadel imeloomad ja koletised, ja seda seni, kuni veel polnud kindlamaid kontakte ja läbikäimist nende maadega. Goyal on üks hea maal- ka uinuv mõistus võib tekitada deemoneid…
Minul ei olnud tol hetkel veel ei mets ega metsloomad täiesti avastatud.
See selleks – mind on võlunud nukitsameeste ja rahapaja teema niivõrd, et panin selle teema oma raamatu poolilukirjanduslikku sissejuhatusse. Ja vaata imet- just siis, kui raamat välja tuli, augustis 2007,nagu tellimise peale avastatigi Saaremaal suur rahapada, ja just rootsi ajast!
Seal olid hõberahad, koguvääringus 200 riigitaalrit, mis oli nii suhteliselt suur summa. Rootsi ajast ongi meil küllalt palju rahaleide viimasest tuhandest aastast. Põhjus- esiteks talumeestel oli, mida peita, ja teiseks- tänu sagedatele sõdade perioodile tuli peita.
Noh, mis seal ikka. Kui teile Jüssi ei meeldi, siis ei meeldi. Vaba maa, vabad inimesed. :) Minu arvates puudub temas kõik see, milles teda “süüdistate”. Kui temast on saanud “puuslik”, siis mitte ta enda vabal tahtel ja soovil. Ta ei trügi esile. Ja see mida ta räägib on väga hästi läbi mõeldud ning vastab tõele. Aga see selleks!
Pimedusest. Olen matkateedel veetnud pikki õhtuid ja öid telgis. Ühe eredama ööbimiskohana tuleb meelde Lutsu talukoht Metsanurga külas. Tookord ulatus lagendikul kasvav rohi üle telgi, mistõttu viimast polnud eriti näha. Tookord mul ei olnud just kõige suurem isu pimedas välja minna. Sel aastal Lutsu talukohta külastades nägin just seal värskeid karu jälgi.
Mulle meeldis midagi ka Monika loos. Tõepoolest on meie metsad sageli läbimatud võserikud. Ja pole midagi parata, loomadele võib sageli lausa otsa komistada. Oma rännakutel olen kõige sagedamini ehmatanud põdra peale, kellel on loll komme lasta tulija ligidale ning siis hirmsa raginaga püsti karata ning minema joosta. Ja kui oled parajasti veel oma mõtetes.
Ingmar Muusikus rääkis mulle kuidas teda olla Kollassaare väljamäel, Matsimäe-Simisalu matkarajal, metssiga taga ajanud. Vaevu pääses ta aita varjule. Kui mina seal matkakaaslasega ööbisin, kuulsin väljas maja ümber selgelt samme. Ilmselt oli tegu kitsega aga vaatama polnud soovi minna. :)
Vanaisa lugudest on meeles kuidas ta lapsena ei julgenud majast küüni minna. Mõlemad hooned on praegugi Jõekülas püsti (Tõnu talu). Elasid näe küll maal ja võiks arvata, et lapsest saati pimedusega harjunud aga võta näpust.
Nii et lugusid on. Ja mõtlemisainet samuti.
Maainimesed ise on ju täiesti harjunud oma keskkonnaga, mis linnamehel judinad selga võtaks!
Mulle meenub, kui kord jäime sõbraga Jõekülast tulles pimeda peale, ja oli täiesti kottpime, kui sõitsime Norra poole.
Korraga, nii umbes Kirikmäe sihi kandis märkasime autotulede valguses-teekäijat! Ma ei mäleta, kas tema viipas või pidasime ise uudishimust või mingi küsimuse asjus kinni, aga kinni me pidasime- ja uskuge või mitte, TEMA küsimus meile oli, et “julgete te ka siin pimedal ajal ringi sõita?! St. see küsimus oli MEIL keelel, kuidas tema julgeb pilkases pimeduses keset ketsateed kõndida? Aga see oli ju tema kodupaik- ta ütles end elavat Jõekülas, ja tuli Oostriku jõelt (ta ise ütles küll et allikatelt) põhjaõngi panemast ja läks nüüd koju. Väike lapik oli soojenduseks kaasas. Nii et kartuse ja hirmu fenomen on suhteline- talle, kes ta öist metsateed ei karda,võib näiteks öine linnatänav olla palju hirmutavam, kus linnamees end jällegi suhteliselt turvalisena võib tunda. Tema küsimus meile, et “kas meie ei karda,” käis ikka inimpelu eest- aga ta ise ei kartnud.
Muidugi, mõelgem, kuidas elasid inimesed siis kui elektrit ei olnud! Täiesti mõeldamatu meile! Kui hämar oli pirrutuli, kui pikad sügis-talvised ööd…ja kui palju igasuguseid pimedaid unkaid ja nurki, kus elasid igat liiki paharetid, kratid, kotermannid, haldjad, vanatühjad ja kes kõik veel.
Tsiteerides rootsi ajaloolast Peter Englundi esseedekogu “Mineviku maastikud”, “alles siis, kui saab valgustatud viimnegi nurgake, alles siis kaob viimane haldjas.
Kui isegi siis…”
ma ei või, nagu mingi õuduste bloog!
Jeerum jah! :) Kunagine klassivend Kutty Kass (selle kuulsa modelli vend) rääkis kuidas ta pärast Baskervillide koera filmi vaatamist magas kaks nuga padja all. Peab vist Juhanile sedasama soovitama.
Karuga meenus mulle veel lugu sellest kuidas ma tädipojaga Jõekülla kalale läksin. Teele kukkunud kuuse tõttu pidime suurema osa teest käima jalgsi. Vastu tuli Audi. Selles olevad mehed (ilmselt Tõnu talu perepojad) tegid akna lahti ja teatasid, et me olevat just lahedast vaatepildist ilma jäänud. Teed ületas pojaga emakaru. Me vaatasime tädipojaga üksteisele otsa ja olime tänulikud, et me sellest haruldasest looduspildist ilma jäime. Sellest on aastaid möödas.
Tegelikult olen ma karu näinud ka. Isegi kaks korda. Ühel korral siski mitte pimedas metsas vaid jällegi matkarajal, seekord Lahemaal. Loom jooksis üle tee ja kadus tuulekiirul puude vahele. Ju siis oli tema hirm nii suur. Teine kord jooksis karu üle sõidutee. Siis oli küll pime aga mitte hirmus.
Mis puutub kõigisse neisse vanarahvajuttudest pärit “paharettidesse, krattidesse, kotermannidesse, haldjatesse ja vanatühjadesse”, siis nende kadumisest on pisut kahju. Kas võib olla nii, et kui omal ajal kartsid inimesed ka aga siis oli see hirm “konkreetne”, süstematiseeritud, tuginedes mõne mütoloogilise olendi olemasolule ja tegudele. Tänapäeval teavad kõik, et neid tonte pole olemas ja hirm on asendunud lihtsalt pimeda hirmuga pimeduse ja selle ees, mida me ei tunne. Rahvas on mingis mõttes vaesemaks jäänud aga hirmust lahti pole saadud.
tonte pole olemas, dream on
Rahvas on tõepoolest vaimses mõttes vaesemaks jäänud-mis moodi rikastab meie mõtteilma mingi soap telekast või kollane ajakirjandus? Aga vaadake vanu inimesi, kuipalju neid veel alles ongi- kui palju nad teadsid peast muinasjutte, vesteid, vanu lori-ja rahvalaule! See kõik sundis arenema. Ja kus nad elasid – tänapäeva mõistes pärapõrgus, ilma elektri, gaasi, autota…
Tont seda teab, kas tondid tegelikult kadunud ongi, või on kadunud meie usk neisse, sest meie usk ratsionaalsesse mõistusse on saavutanud koos teaduslik-tehnilise revolutsiooniga meie maailmatajus ülekaalu.
Aga hirmud on jah, jäänud. See kaasneb alati ja-või võtab uue kuju.
See Kalle räägib Fredi kohta kadedusest. Ehk võiks hoopis teda kuulata. Aga Kallel on ikka väga pikk maa käia, et Jüssi sügavatest mõtetest aru saada……