Seadme elektritarve ja uus manomeeter

Jaanuar üllatas röögatult suure elektriarvega. Seda võrreldes varasemate kuudega. Oli ka põhjust, sest tualetti soojendab meil ainult elektriradiaator, toas huugas külmematel päevadel väike soojapuhur ja teine, vähe võimsam, asus külma kaitseks sansõlmes.

Kulude kokkuhoiu eesmärgiga tegin seda mida oleks pidanud juba ammu tegema, muretsesin kõik vajamineva sansõlme suure 100-150W elektripirni paigaldamiseks. Vaja läks juhet, pesa ja pirni. Need kõik olid saada Paide Ehitustarvete kaupluses. Üldiselt mulle elektritööd ei istu aga häda ajab härja kaevu ning pealekauba ei pea tõenäoliselt enamik selle ajaveebi lugejatest pesa ühendamist juhtmega üleüldse mingiks elektriööks! Seda tehakse muu seas. Sain minagi hakkama.

Huvi pärast uurisin järgi valemi, mille järgi arvutatakse seadme energiatarvet. Noh näiteks kui palju ma rahaliselt võidan, asendades 3,3 kW puhuri 150W pirniga. Valem ise näeb välja nii: elektri kulu (KWh) = seadme elektriline võimsus (W) * seadme töös hoiu aeg tundides /1000.

Selle valemi järgi maksaks 150W pirni töös hoidmine ühe kuu jooksul EE Kodu 2 paketi1 tarbijale ümmarguselt 135 krooni, puhuri töös hoidmine sama ajaperioodi jooksul aga 2970 krooni. Päris suur erinevus. Kuigi mul puhur iga päev ei töötanud ning ka töötades olid see lülitatud poole võimsuse peale, jääb erinevus siiski piisavalt suureks. Sama valemi ja põhimõtte järgi arvutatult maksaks minu 750W radiaator vetsus 675 krooni/kuu ja 2000W toapuhur umbes 1800 krooni/kuu.

Muidugi on pirni ja puhuri võrdlus pisut meelevaldne, sest mõlemal on täita erinev otstarve. Aga sellise arvutusega saab selgeks, et alati ei ole kasulik kasutada olemasolevat (minu puhul siis puhurit), sest see on liiga kallis (võimas). Pirn ajab asja kordades odavamalt aga eesmärki silmas pidades sama hästi ära.

Kahtlusi tekkis ka praegu elektriprojekti järgi iga akna alla paigutatud radiaatoriga seoses. See teeb kokku 8 radiaatorit, mis teoreetiliselt võtaksid täisvõimsusel töötades kuus umbes 5400 krooni. Valveradikatena oluliselt vähem. Uue tähenduse omandas ka korralik katuse ja lae soojustus. Need tuhanded mis ühel hetkel sinna kuluvad, tasuvad ennast ikka väga kiiresti tagasi. Võit kajastub otseselt rahakotis ja teiseks meid ümbritsevas keskkonnas. Mul on pikka aega köögi seinal üks mingist ajalehest (äkki Päevaleht!?) väljarebitud tükike, kus on öeldud:

“Üheainsa kilovatt-tunni elektrienergia tootmiseks – umbes nii palju kulub näiteks pesumasinas ühe pesukoguse pesemiseks – kulutatakse Eestis kilogramm põlevkivi ja sada liitrit vett, õhku paisatakse 0,98-1,15 kilogrammi CO2 ja järele jääb pool kilogrammi tuhka. Eesti Energia paketi Kodu1 kliendile maksab kogu see lõbu 1 krooni ja 25 senti.”

Mõtlemapanev, mis!?

Kui juba sansõlme jälle lahti kaevasin, kasutasin võimalust ära vahetada ka manomeeter. Selle suhtes olid mul kahtlused nagu see ei näitaks õigesti. Mul oligi õigus, sest ka torude küljest lahti monteerituna ja lumme pistetuna näitas see kangekaelselt 2 atomsfääri suurust rõhku. Uue näit aga klappis kenasti pumbale ette antud rõhuga ja ma lugesin loo edukalt lõpetatuks.

Õhtul tegime Matiga veel paar tiiru sulaga puuriida ette tekkinud paraja suurusega liuväljal. Poiss proovis liugu lasta ise ja minu abiga. Viimane läks küll nii õnnetult, et pika liu asemel sai ta suure muhu kui hooga jääle viskudes peaga vastu seda põrutas. Raksusid mõlemad,  nii pea kui jää. Sellest siiski liutuju ei vähenenud ja me lähenesime uisutamisele uut moodi, ohutumalt.

Kõigepealt hoidsin ma tal puusadest ja lihtsalt lükkasin ta mööda jääd suure hooga libisema. Aga seejärel tõime rooliga kelgu, mis ka seekord  minu lükkamisest üle jäävälja tuhisedes Matile küllaltki suurt lõbu pakkus. Maarja ja Matilde vaatasid meie lõbutsemist aknast pealt. Sinna tõi neid Mati hädakisa kui ta endale muhu sai.

1. arvestan enda arvete järgi keskmiseks kWh hinnaks 1,25 EEK [↩]