Vahetult enne pimedaks minemist seisin mõned minutid maja ees väljas. Täielik (no tõesti, mitte ühtegi häält) vaikus mis mind ümbritses tekitas seekord mingi kentsaka tunde. Mõtlesin näiteks kui palju selliseid öid on Nippi Kõrsi elumaja niimoodi vaikuses siin seisnud. Et asjad ja elusloodus kas tahtlikult või tahtmatult suudavad olla sellises häälteta keskkonnas aga inimene mitte. Miks?
Teinekord tekib sarnane ebamugavustunne näiteks universumi lõpmatusele mõeldes. Või ajale. Seekordses vaikuses oli midagi sarnast, seda polnud võimalik piirtleda, sest ükski hääl ei teinud seda. Vaikus tundus sama lõpmatu kui ilmaruum meie ümber või aeg, mis tiksub edasi hoolimata asjadest ja elust oma ümber.
See oli väga huvitav tunne. Ei tea kas oskasingi seda kirjeldada aga uuesti tahaksin seda kogeda küll.