Uurimine on kulukas ettevõtmine

Õnneks puudub mul võimalus kokku lüüa kõik need kroonid, mis on kulunud minu suguvõsa ja koduloo uuringutele paari viimase aasta jooksul. Ja seda ilma sõidu- ja muude kuludeta arhiividesse Tallinnas, Tartus või Rakveres, sest need on tavaliselt saanud muuga ühitada. 

Tavaliselt ma sedasorti asjade puhul nagu arhiivimaterjalid kulupoolele ei mõtle. On selge, et elada ja oma töötajatele palka maksta tahavad ka nemad. Ja ka eraettevõtted ning -isikud, kes pakuvad genealoogidele või ajaloohuvilistele olulist või vajalikku teenust. Teisest küljest on uurimise teel saadud teadmised midagi sellist, mille väärtust mina teinekord lausa hindamatuks pean. Kõik need kokkukogutud kirjad, dokumendid, kaardid, fotod, mälestused – neil asjadel ei ole rahas hinda.

See siiski ei tähenda, et ma päris ükskõikne oleksin mulle kui uurijale esitatavate arvete summade või muude nõudmiste osas. Alles see oli kui ma seadsin kahtluse alla Järvamaa Muuseumi poolt poolametlikult mulle esitatud tingimused ühe ripatsi fotode eest, mida mul oli plaanis kopeerida. Täna hakkas keel vägisi sügelema kui Eesti Rahva Muuseumis küsiti ühe A4 koopia eest 5 krooni (nende kodulehel oleva hinnakirja järgi on hind lausa 10 krooni)! Olin just hommikul maksnud vähe paksema materjali kopeerimise eest 70 senti leht. Lisaks ehmatas mind päris ära fotode digitaalsel kujul omandamise hinnakiri. Kui 15 krooni foto eest polegi nii kallis, siis kasutusõiguse omandamine 50 kr/foto tundus küll karjuva ebaõiglusena. Suutsin siiski suu kinni hoida.

Hinnad löövad valusalt rahakoti pihta kui eesmärgiks on hankida kvaliteetsed, skanneeritud digikoopiad. Paljud uurijad ajavad asja ära fotoaparaadiga dokumentidest ja kaartidest pilte klõpsides. Ja teksti puhul pole seal midagi imelikku. Info saab nii kenasti kätte. Mina muidugi eelistan oma “perfektsionismitaotluses” ikka ideaalset skanneeringut, mis jääks tulevikuks ning oleks igal ajahetkel kättesaadav oma arvutis. Eriti kehtib see kaartide kohta. Mõned kaardid on lausa A1 või A0 mõõdus ja sellele vastav kujuneb ka hind.

On ka kohti kus rahal polegi mingit väärtust, sest arhiivil puudub vastav masinapark ning majast välja säilikuid ei lubata. Üks selline koht on näiteks Rahvusarhiiv Tallinnas Madara tänaval. Kõik sealt leitud kaardid sain endale mustvalge koopiana ning lasin hiljem arvutisse skanneerida hoopis Koopia Kolm’es. Värvilisena õnnestus saada ainult Nippi Kõrsi talukaart, sedagi tänu töötajate vastutulelikkusele. Kaart tuli skanneerida kahes osas ja siis kokku kleepida.

Samas tuleb teinekord ette meeldivaid (hinna)üllatusi. Eriti torkavad need silma raamatute ostmisel või soetamisel kas internetist (osta.ee), arhiividest või raamatuantikvariaatidest (raamatukoi.ee). Võtkem näiteks kasvõi tänane päev. Eesti Ajalooarhiivi külastades märkasin sealsel fuajees paikneval raamatualusel raamatut “Eestimaa 1725.-1726.a. Adramaarevisjon. Virumaa”. Hind 15 krooni (loe: viisteist)!

Muidugi huvitanuks mind rohkem sama sarja raamat Järvamaa kohta aga sellise harulduse oleksin ära ostnud ka 150 krooni eest. Sest kes teab millal võib vaja minna mõne Virumaa mõisa talupoegade ja vabadike nimekirja 18. sajandi algusest.

Või siis raamat “Paide Eestimaa süda”, mille viimaseid eksemplare jagati hiljuti Järvamaa Muuseumis päris tasuta. Mul õnnestus saada vist see kõige viimane eksemplar.

Üheks tänuväärseks ostukohaks kust vanu raamatuid tasub aeg ajalt otsida on minu jaoks osta.ee oksjonikeskkond. Sealt leidsin 75 krooniga raamatu “Õngemees kalavetel III”, mida keegi kuskil foorumis oli nõus ostma mitmesaja krooni eest. Sellest raamatust on pärit lugu Nahkanuia ajaveebis “Järvevahi jutustus“.

Või siis tasub vaadata vanade raamatute ostukeskkondi internetis. Nagu juba mainitud, võiks esimesena külastada Raamatukoi veebikauplust. Minuga juhtus hiljuti selline lugu. Nädala alguses teisipäeval külastasin Paide Raamatukogu eesmärgiga laenutada sealt raamat “Korilasrajast kiirteeni”. Raamat oli väljas ning mind pandi ootejärjekorda. Koju jõudes kontrollisin raamatu saadavust nii osta.ee kui raamatukoi.ee keskkondadest. Leidsin selle viimatimainitus müügil olevat 90 krooniga. Lisaks sain sealt raamatu “Peremees ja sulane”, mille üks lugu minu isa esituses siin ajaveebis ka üleval on – 25 krooni. Tellisin mõlemad. Üllatus oli aga suur kui mind juba täna Koeru postkontoris ELS pakk ootas ja ma oma tellimuse kätte sain!

Selge on see, et uurimine on kulu – ajakulu, rahakulu, närvikulu, kütusekulu. Aga kui kulupool välja arvata, pakuvad saadud teadmised ja kogemused ainult rõõmu ja rahuldust. Rõõmu uutest avastustest ja rahuldust igast väiksemastki edusammust ning teadmisekillust. Ja vahest võib rõõmu allikaks olla ka soodsalt soetatud heas korras raamat, väärtuslik kaart või foto. Või siis kallilt soetatud. Kõik sõltub ju sellest kas tellitud/ostetud kraam osutub uurimise seisukohalt oluliseks või mitte.

4 kommentaari

  • monika ütleb:

    Väga huvitav postitus :) Kasulik teada endalgi nende hindade osas. Mul oli siin ühe arhiiviga see kogemus, et tellisin endale digitaliseeritud koopia kaardist, aga see ei olnud üldse hea kvaliteediga, pildifail ei olnud praktiliselt üldse suumitav, läks kohe ruuduliseks, olgugi et faili maht oli mingi 28 mega. Õnneks lubasid nad meil kaardi olulised kohad üle pildistada :)
    Vihjed kirjanduse tellimise kohta on ka head, eriti kui ise oled alles algaja koduloouurija. Ma tellisin omale ka ühest netiraamatupoest Jaan Jungi “Muinasteadus eestlaste maal” II osa, mis on küll jube huvitav, aga selgus, et Harjumaa pühakohad on kõik III osas :) Tegelikult tellisin veel paar huvitavat raamatut vana aja asjade kohta, peaks enda veebi samamoodi üles panema – siis meil nagu virtuaalne kodulooring ;-)

  • marko ütleb:

    Mina olen seni tellinud kaarte digikujul Ajalooarhiivist ja seal teevad nad neid küll väga kvaliteetselt. CD-le salvestatakse tavaliselt fail nii jpg kui gif vormingus. Tegelikult saab tellida kaardid ka nii, et need pannakse ftp-sse üles ja tellija laeb need endale sealt alla. Väga mugav! Olemata jääb CD tooriku ja saatmise kulu.

    Mis Sul seal Jaan Jungi II osas siis on? Järvamaa? Kui juhtud kusagil leidma midagi huvitavat minu kandi kohta, anna kindlasti teada.

  • Rainer ütleb:

    Jungi raamat õnnestus mul ka kunagi ühest Viljandi antikvariaadist saada. Järvamaa (peamiselt on see tegelikult Paide) osa on W veebis üleval: http://www.weissenstein.ee/articles.php?id=35
    Nahkanuiat sealt küll ei leia aga muidu on selline hea mahlakas lugemine (ehkki mitte alati just kõige faktitäpsem).

  • Kalle Kroon ütleb:

    See 150 krooni digikoopia eest on kuidagi kõrge, minu käest Eesti Ajalooarhiivis küsiti ühe eest 130 kr.

    Rootsi Riigiarhiivist, kui tead täpset arhivaali viidet, ja saadad emailitsi taotluse saata selle dokumendi koopia xerona, ei maksa mitte midagi.

    Nii on mul olnud päris mugav – saadan e-maili andmetega, ja kahe-kolme päeva pärast potsab postkasti kiri Riigiarhiivist
    koos saatekirja ja koopiaga! Ja tasuta!

    Suuremal hulgal, samuti igasugu digid ja muud koopiad, need maksavad sealgi.

Jäta kommentaar