Oma elus olen tihtipeale soovinud aega tagasi keerata. Et teha uuesti asju, mille pärast mul häbi on. Mõni päev tagasi aga olin ma olukorras, kus tundsin kirjeldamatut rõõmu teadmisest, et aega ei saa mitte kunagi ja mitte keegi tagasi keerata. Veel tänagi haarab mind mõnel hetkel alateadvuslik hirm, et mis oleks juhtunud kui …
Tänaseni olen ma elanud maailmas, mida on võimalik alistada. Olen 35 ja minu jaoks pole vesi kunagi olnud ujumiseks liiga külm, ükski puu liiga kõrge või kivi raske. Ühel või teisel moel olen kõik takistused saanud ületatud ilma, et sellest mulle mingi märk oleks külge jäänud. Mööda Eestimaad matkates oleme matkakaaslastega hulle tükke teinud, pannud proovile iseenda tervise ja heaolu. Rääkimata poisikesepõlvest. Piisas 30 sekundist, et see kõik pöördumatult muutuks …
Ma ei mäleta ühtki olukorda oma minevikust kus ma oleksin tundnud surmahirmu. Hirmu, et ma ei tule toime. Olnud olukorras, kus igasugune inimlik jõupingutus minetab oma tähtsuse. Tundnud tahet, suutmata seda realiseerida …
Mul on olnud kaks päeva aega mõelda, mis oleks võinud juhtuda reedel. Tagajärgedest ja toimunust.
Igaveseks on kadunud digifotokas, paar kummikuid ja termos. Veel üks digifotokas, telefon, GPS seade ja Sony PSP ootavad remonti, mis ei pruugi anda mingit tulemust. Ja see on asja ebaoluline, materjaalne pool. Kes oskaks mõõta kogu seda kahju, mis tekkis kolme inimese sisemuses, kes otsustasid reedel minna kanuuga Pärnu jõele lõbusõidule?
Kogu oma uljuse juures ei ole ma teadlikult mitte kunagi oma reisikaaslasi ohtu seadnud. Kõik ettevõetud kanuumatkad on läbi viidud ohutult, ilma õnnetusteta. See on teinud kanuust minu jaoks ühe turvalisema veesõiduki üldse. Seepärast ei kasuta ma kanuuga sõites vesti. Ega pannud selle puudumist suure kella külge isegi oma pojal mitte …
Mina, Mattis ja Rainer istusime reedel kell 9:00 Paide tehisjärve juures kanusse, et sõita jõge mööda Türile. Sõit möödus vähimate viperusteta ning ohtu ei osanud me aimata ka siis kui me suurvee tõttu Türi vana metsakombinaadi silla taha risti jõevooluga pidama jäime.
Vesi oli kõrge ja surus meid vastu silda, mille alt meil oli alguses olnud lootus läbi pääseda. Meil jätkus niipalju nutti, et Mattis kanuust välja sillale tõsta! Praeguseni läheb mul südame alt õõnsaks ja ajab iiveldama, kui ma mõtlen nendele tagajärgedele, mida selle lihtsa teo soorimata jätmine endaga kaasa oleks võinud tuua …
Ise istusin kanuusse tagasi, et aidata Raineril see kaldale lükata. Ohtu ei tajunud me endiselt kuigi oleks pidanud. Kanuu madalam keskosa istus juba silla tala all, samas kui kõrgemad esi- ja tagaosa takistasid kanuul silla alla libisemast. Suurvesi pressis ülaltpoolt peale ja kanuu vajus viltu. Kui ma seda sillast eemale üritasin lükata, kõik juhtuski …
Ma pole nõrga närviga ja vett ei karda. Ka külma vett mitte. Püüdsin vees kanuust kinni haarata aga vool oli liiga tugev ja kandis selle eemale. Sain kätte oma fotoka. Samas täitusid veekindlad riided veega ja hakkasid mind sügavamale tirima. Jõgi oli kaks korda nii lai kui tavaliselt ja vool sedavõrd tugev, et kaldani jõudmine muutus koheselt imeks, mille toimumist ma juba mõni sekund pärast vette kukkumist ei lootnud. Saapad, püksid, jope – need vedasid mind põhja ja ma suure vee hulga tõttu ei saanud ma oma jäsemeid liigutada. Aga ju siis olid minus peidus jõuvarud, mille olemasolust ma teadlik polnud. Nagu ma pole siiani teadlik sellest KUIDAS ma ühel hetkel sain kinni pajuvõsast jõe kaldal. Põhja polnud tunda ka seal …
Äkki mobiliseeris mind Mattise nutt? Lapsevanema vastutus oma lapse ees mitte teda alt vedada. Aga kuidas sa teda alt ei vea kui vesi kisub sind põhja ja kannab omasoodu, oma rada. Mitte alla anda!? Siis ma tundsingi, et üks etapp minu elus on läbi. Et on olukordi, kus tahte hulk ei osutu määravaks. Ma ei oleks pruukinud Mattisega koos välja tulla. “Alla andma” ja “välja tulema” ei ole selles kontekstis sünonüümid vaid teineteisest sõltumatud nähtused. Teadsin, et selline “seiklus” jääb minu viimaseks …
Magamiskoti ja magamismati sain kätte 50 meetrit pärast silda. Kanuu tirisin välja teist samapalju hiljem. Raineri seljakoti püüdsime läbimärgadena kinni hulk maad allavoolu ning minu spordikoti koos teise mõlaga alles 200 meetrit pärast Särevere silda. Andestust iseendale toimunu pärast ma seekord kätte ei saanudki …
Täna tegi Sven minust ja Mattisest pilte. Küllap mõistate, miks ma nende üle nii õnnelik olen! Kunagi ma palun oma pojalt selle eest andeks.
6 kommentaari
Veidi enne silda olin rääkinud mõneaastatagusest sarnasest juhtumist. Et kindlasti tuleb vältida tugeva vooluga jõel ristiminekut. Arvestades ka seda, kuidas olime varem jõel toiminud, on siiani mulle täiesti arusaamatu, miks me seda silda sedasi otse üldse ründasime. Aga kui asi oli läinud juba pöördumatuks, tegid sa Matiga igatahes ainuõige otsuse, see oli kiire tegutsemine. Riiete kohta: just olin vaadanud Ultimate Survivalit, kus mees kooris enne jäisesse vette pudenemist maha kõik mis sai, sest – “just sedasi inimesed upuvad”, nagu ta ütles. Vesi oli jääkülm; kui ma poleks kohe peale väljasaamist teinud seda umbes kilomeetrist kotijälitust läbi muda ja vee jõe kaldal, mis vere käima lõi, oleks külm vist siiani sees.
Aga Paide jõgi on sellise suurveega ilus.
Ohhh, teid küll…ilus Paide jõgi veel:) Siis kui tugev olemise poos enam ei kanna siis püütakse reibas olla:) Klaarige parem oma ligimestega ja kõrgemaga see lugu siledaks ja unustage see tahte ja kanguse raamatupidamine. Ja ohutustehnika eiramise eest dissiplinaarkaristus:):)…ma usun, et matkaklubis on see rida.
Ei olnud mingit poosetamist seal jõel. Keegi ei läinud kellelegi ära tegema ega pole ka mingit eraldi raamatupidamist. Oli lihtsalt üks lihtne olukord, mis äkitselt pööras keeruliseks. Tundub ehk kohatu aga seda võiks ehk isegi võrrelda talvel libedaga väljas kõndimise ja kukkumisega. Kõnnid, kõnnid, äkki kukud ja saad haiget. Teoreetiliselt oleks saanud kukkumist vältida, praktikas lihtsalt juhtus nii.
Lugu on kirjas, sest sellest mittekirjutamine ei tee seda olematuks. Ja kes teab, äkki keegi õpib sellest midagi.
Väga julge ja õige sissekanne, tervenemine tuleb läbi rääkimise, igaühel juhtub.
Oh teid seiklejaid küll. Kohe pisar tuli silma, kui lugesin ja mõtlesi, mis kõik oleks võinud juhtuda. Ja suur rõõm,e t kõik siiski hästi lõppes. Hoidke ja kallistage üksteist!
Matil tuli koolis rääkida ühest oma “lapsepõlve” sündmusest ja ta rääkis sellest kanuumatkast. Hindeks pani õpetaja “5”, vähemalt niipalju siis ka head sellest aastatetagusest õnnelikust õnnestusest.