Minu haiguslugu

Et Maarja sellest juba kirjutas ja tegemist on üle pika aja Nahkanuia rahvast raputanud sündmusega, annan ma ka omalt poolt ülevaate iseenda haigusloost, mis Maarja tekstis piirdus vaid kuuseheki taga “aelemisega”. Ehk siiski jagub siin maamunal kaastunnet ka mulle! :)

Pühapäeva õhtul käisime metsas maasikal ja tagasitulles Matilde oksendas päris rängalt. Kõik mis sees, tuli ühtäkki välja. Ka Maarjal oli paha olla ja ajas oksele. Minul ja Matil polnud häda midagi. Kahtlustasime kergemat toidumürgitust aga ei osanud leida ühist nimetajat. Esmaspäeva hommikul tundsin ka mina ennast halvasti aga arvasin tegemist oleva kergema haigushooga ja sättisin ennast tööle.

Millalgi 12 paiku oli selge, et tööd nii teha ei saa. Olemine oli väga kehva ja kui juba oksele hakkas ajama, komberdasin autosse. Minek oli nii vaevaline, et enne masinasse jõudmist istusin muru peal ja ootasin, millal sisikond pahupidi pöörab. Aga ei tulnud midagi ja järgmise murupausi tegin juba kodus värava taga, kust Mati mind üles sikutama tuli.

Pere sõitis Paidesse ja jättis mind ükski paranema. Huvitaval kombel polnud Matildel möödunud õhtu haigusest jälgegi, Mati oli täitsa korras ja Maarjal valutas kõht. Minul seevastu oli vastu panna iiveldus, peavalu, palavik ja üleüldine kehv enesetunne. Püüdsin magama jääda aga mind äratas telefon. Kaks prouat väitsid end seisvat värava taga ja uurisid, kas Kloontruuper on kuri ja hammustab kui nad läbi lähevad. Koer oli muidugi ketis aga saades teada, et naised on Rõhult Maasika talust, otsustasin ise ka välja minna.

Ilmselt oli tõusmine liiga järsk ja lõi sisikonna keema. Värvaposti najal viisakusavadusi vahetades tundsin, et nüüd see siis tuleb. Soovisin prouadele head teed (nemad läksid lapsepõlveradu vaatama) ja olin mõne aja pärast käpuli maja otsas. Kergendus oli vaid osaline, sest endiselt ei kuulanud keha sõna ja ma vedelesin mõnda aega maja taga lamamistoolil. Lõpuks suutsin ennast tuppa diivanile vedada.

Sealt edasi hakkas küll palavik tõusma aga üldiselt läks olemine siiski pisut paremaks. Sain isegi matkalt naasnud prouadega pikema jutu maha pidada. Loodetavasti oli minu ennastsalgav pingutus ka midagi väärt, sest kauaaegsete Rõhu elanikena võib nendegi pere pildialbumis huvitavaid fotosid olla, mida nad lubasid järele vaadata.

Öö möödus tõepoolest kahe teki all. Tegelikult küll ühe aga see eest oli mul pusa seljas. Higi voolas ojadena aga vähemaks ei saanud kah midagi võtta, sest siis tekkisid kohe külmavärinad. Lapsedki ei teinud olukorda kergemaks, vaid üks ühel ja teine teisel pool nühkisid nii mis kole. Tüdrukul õnnestus poole öö paiku ka oma pudel voodisse tühjaks kallata, nii et sealt edasi polnud voodis minu jaoks enam üldse ruumi. Kuidagi suutsin pea siiski nii sättida, et ei pidanud Matilde juukseid sisse hingama. Ja Matiga ühe teki all magamine tähendab sisuliselt ilma tekita magamist, sest hullemat nühkijat kui tema, pole lihtsalt olemas.

Seevastu teisipäeva hommikul polnud haigusest jälgegi. Kõik oli korras nagu päikesepaiste pärast paduvihma ja äikest. Huvitav mõelda kuidas üks haigus inimese niimoodi maha niidab ja siis kaob nagu poleks olnudki. Tõesti huvitav!