Eile oli mul lühendatud tööpäev nagu paljudel eestimaalastel. Seetõttu olin hommikupooliku oma improviseeritud kontoris Koeru külje all (kunagi kirjutan sellest lähemalt) ja vastasin õndsas pühade-eelses rahus mõnedele olulistele mailidele. Kella üheks jõudsin koju ja püüdsin tormiga võideldes üht teist väljas ära teha. Suurimaks tööks oli olemasolevale oksahunnikule lõkkeplatsil kobedama lisa hankimine. Selleks tõin käruga viimasest palgiveost maha jäänud toikad ära. Neid sai piisavalt palju ja võib vist öelda, et oma lohaka tööga sai raiefirmast Nahkanuia jaanitule “suursponsor”. Loodetavasti siiski esimest ja viimast korda, sest rohkem nähtavaid palgiotsi minust Petserimaantee äärde turritama ei jäänud. Lõkkease enne süütamist sai selline.
Suurt midagi rohkem teha ei õnnestunudki. Puhus väga kõva tuul ja lõppeks hakkas vihma sadama. Koristasin asjad ära ja kobisin tuppa.
Kuue paiku olime otsustanud Toomase juures Udeval ära käia. Plaanis oli teha Siidla tallu väike viisakusvisiit aga kuna kodus meid keegi ei oodanud, jäime kella üheksani. Sõime, jõime, osalesime viktoriinis ja õlekõrre kaugusviske võistlusel. Kui lõpuks koju otsustasime tulla oli Mati leidnud endale sõbra ja kõik toimus taas nagu tavaliselt, väikese torisemisega. Mõned hetked enne tule süütamist said jäädvustatud ka kaameraga:
Tulime koju peamiselt seetõttu, et olla aasta kõige pikem õhtu koos ja oma kodus. Pimeduse saabudes süütasime ka oma lõkke, millest on fotod eilses postituses. Üksteise järel õnnestus Une-Matil kõigi meie pere liikmete silma uneliiva raputada kuni leidsin ennast ainsana ärkvel olevat. Tundus olevat õige aeg täita ära oma teine poollubadus ja käia ära ka Ervita jaanitulel.
Kui ma rattaga Ervitale läksin, hakkas juba valgenema. Külas käis pidu täie hooga, millest andis ka märku kõrvulukustav muusika ning vaatamata varasele tunnile märkimisväärne hulk rahvast lõkke ümber. Ervita jaanituli on pop! Silmasin ka paari tuttavat nägu aga kuna vennastumiseks polnud meeleolu, sõitsin vaikselt Nahkanuiale tagasi. Teel kohtsain öösorri, kes teatavasti armastab olla teel ning tõusta lendu vahetult enne häirijat, mis tekitas mõtte kahest erinevast maailmast, omavahel nii sobimatud kui üldse aga kus teisel poolel valik puudub.
Koju jõudes oli selge, et sõnajalaõie otsijat minust ei ole. Plusse ja miinuseid kaaludes pidasin paremaks magama minna, et järgmisel päeval perega sammu pidada. Selline oli Nahkanuia rahva jaaniõhtu.