Otsus järgi sõita

Mäletate kui hiljuti sõitis uljaspea Nahkanuial läbi teed sulgeva keti ja lõhkus tagurdades ära keti taga seisnud kalamehe auto? Kui ei mäleta, lugege läbi minu postitus “Kõige turvalisem koht maamunal“. Tookord sõitsin ma õnnetuse põhjustanud autole järele, peatasin masina ja kutsusin politsei. Hiljem keegi küsis miks ma seda tegin ja ütles, et peab ikka julgust olema.

Kindlasti ei olnud minu otsus keti ja võõra auto lõhkunud masinale järele sõita tingitud mingisugusest uljusest või soovist ennast tõestada. Need ajad on möödas. Arvan, et paljuski oli tegemist põhimõttelise seisukohaga, et nii ei sõideta liiklusõnnetuse toimumiskohalt minema ega jäeta kahjude katmist kannatanute hooleks. Isegi mitte kohas kus pealtnäha tunnistajad puuduvad. Kõige mahajäetumas ja turvalisemas kohas maamunal. Sest juhtus ju minugagi sarnane lugu aastaid tagasi kui me siin Nahkanuial juba toimetasime aga ühe jalaga veel Paides elasime.

Läksime tookord Maarja ja Mattisega Põikva kanti seenele. Jätsime auto kõrvalisele metsateele ja asusime ise tee vahetus läheduses seeni korjama. Võite arvata, et kaugele me minna ei saanud kuna Mati oli tookord kolmene ja sellise jõmmiga püsitakse tavaliselt auto lähistel. Sellegipoolest leidsime mõne aja pärast naastes oma samal suvel ostetud uue Skoda puruks sõidetuna. Sõitjast polnud jälgegi, masina kulud kattis kindlustus ja omavastutuse osa loomulikult meie. Lisaks veel “tempel” auto toimikusse, et tegemist on avariilise sõidukiga, mis hiljem (nagu ka selgus) mõjutab oluliselt auto hinda.

Küllap tundis tookord oma teo kordasaatnud autojuht kergendust tabamatult pääsemise üle ja käib rind kummis tänagi kusagil Eestimaal ringi, aus mees. On ikka mehetegu küll selle asemel, et törts signaali lasta ja asi ära klaarida, kiiresti sündmuskohalt põgeneda.

Ka ma ise olen kord hakkama saanud sigadusega kui kogemata pimedas autoga teisele otsa tagurdasin. Ma ei ole kindel, et sihtmärgiks olnud autol midagi juhtus kuid võtsin siiski kätte ja käisin lähimas trepikojas uurimas omaniku kohta. Edasi ei otsinud, sest kahe viiekordse maja läbiotsimine käis mul hetkel üle jõu (ja ka tahtmise). Siiski pole ma sellest kunagi hiljem saladust teinud ja uhkust ei oska ma tolle vahejuhtumi üle hoopiski tunda.

Võib ju olla, et ka minu auto puruks sõitnud inimene ootas metsavahel kümneid minuteid enne kui ära sõitis. Ehk käis isegi metsas meid otsimas ja lasi signaali kuni oli ümbruskonnast ära hirmutanud kõik linnud ja loomad. Ja võib ju olla, et Nahkanuial huligaanitsenud tüüp sõitis minema kinda eesmärgiga päeva peale haamri ja värvipotsikuga tagasi tulla ja vead ära parandada. Ei tea. Tõde on vaataja silmades ja silmadel on kohutus vaadata sinna kuhu nende omanik nad suunab.

Minu jaoks on ise põhjustatud ja mulle põhjustatud avariide osas tasakaal olemas ja ma omalt poolt teen kõik, et seda mitte enam rikkuda. Seepärast siis otsus järgi sõita.