Unustasin täna päeval puud saagimata ja pidin seda tegema õhtul, kui loodus ja külarahvas oli ennast puhkama seadnud. Kuigi saag töötas vaevalt 5 minutit, oli kontrast kevadõhtu vaikuse ja selle hetkeks tekitatud müra vahel piinlikust tekitavalt suur.
Kodu juurde möödunud talveks varutud puuriidad lõppesid ammu otsa ja vahepeal on küttepuuvarusid täiendanud äi. Need on hiigelpikad halud, mis ei mahu täispikkuses ka ahju mitte, rääkimata pliidist või kaminast. Siin tulebki need kas pooleks saagida või jupp otsast maha võtta. Sama tehnikat kasutas Maarja nüüdseks surnud vanatädi Adeele, kelle kuurist need puud toodud on.
Keskpäeval kohtusin kohaliku mesinikuga, kellega arutasime mesilaste pidamise võimalusi Nahkanuial. Tundub, et jõudsime kokkuleppele. Leidsime sobiva koha ja ilmselt mai teises pooles hakkavad mesilinnud siinkandis mett koguma. On võimalik, et suve teises pooles õnnestub soovijatel osta ka puhast Nahkanuia väljadelt kogutud mett! Praegu oleks ka õige aeg teha panused sellele, kes ja kui palju sel suvel nõelata saab. :) Tegelikult jääme mesitarudest siiski piisavalt kaugele, et nõelata saamise oht rutiiniks muutuks.
Teiseks sai pisut arutatud Vardja tee korrastamist ja sellele projektirahade taotlemist. Äkki õnnestub midagi siiski juba käesoleval aastal ära teha. See selgub paari lähima kuu jooksul. Oleks ju viimase peal kui tee jalgsiliikumiseks korda saab ning Vardja veski ka näiteks pereemale või lihtsale jalutajale kättesaadavaks muutuks.
Tahtsin ära vahetada ka talvekummid suve omade vastu aga ei saanud velgi rummu küljest lahti. Kangutasin ja tagusin nii et nahk märg aga ei midagi. Pean vist mõnda teenindusse pöörduma.
Ilm oli täna suurepärane! Soe ja vaikne. Seepärast oli pisut imelik näha üle tee vahtra all tuulekeerist, mis muidu tuuletus keskkonnas mõjus väga võõrastavalt.