Eile pisut enne kella kolme finiseerusid kaks Nahkanuia küla meest Kilingi-Nõmmel, lõpetades sellega kolm päeva kestnud Roheliste rattaretke täpselt graafikus. Mati ja Marko tegid selle ära! Marko teist korda elus kuid pärast rohkem kui 10 aasta pikkust pausi, Mati esmakordselt. Kuigi kokku sai mõõdetud ligikaudu 200 kilomeetrit erineva pinnakattega Eestimaa teid, finiseerusime sama värsketena nagu retke alustades. Siin on sellest videotõend.
Mulle tänavune Roheliste rattaretk meeldis. Meeldis kohe niiväga, et tahaks järgminegi aasta minna. Koju jõudes tundsin isegi teatavat “igavust”, sest pingeid, ootamatusi ei olnud. Polnud vaja ennast uue takistuse ületamiseks kokku võtta. See tuletas meelde varasemaid matku ja pani mõtlema uutele. Aga retkest …
Kui ma praegu mõtlen retke emotsioonidele, siis võib need klassikalist jaotust järgides jagada kaheks: headeks ja halbadeks. Valdavalt siiski headeks aga kuna halvad emotsioonid (ehk nende põhjused) on nii kergesti likvideeritavad, tahan nendesti põgusalt kirjutada postituse lõpu poole.
Igatahes on rattaretk on koht kus saab kogeda inimeste piiritud lahkust ja abivalmidust. Inimesed on meelestatud äärmiselt positiivselt ja valmis aitama mistahes olukorras. Märksõnaks on ka sõbralikkus, mis võib väljenduda heatahtlikkus naeratuses või positiivses kommentaaris.
Meile Matiga jagus neid seekord küllaga, sest olin üks mõnest lapsevanemast, kes otsustas raja läbida laps ratta järel veetavas kärus. See tõstis meid, eriti Matit, tähelepanu keskpunkti. Sest kujutage ennast istumas 6 järjestikust tundi kitsukeses kongis, loksumas ja logisemas läbi aukude, põrumas teekonarustel. Mati sai sellega hakkama ning tundub, et suuremas osas see talle mingi üliinimlik eneseületus polnudki. Viimasel päeval lõbustas ta enese teadmata nii mind kui paljusid kaassõitjaid oma kitsukesest järelkärust lastelauludega, millele ta ise sõnad tegi. Ja õhtuti oli just tema meist kahest värskem, seda tulenevalt asjaolust, et ta ajal mil mina teeoludega võitlesin, magas tema oma vankris sügavat und.
Kiidusõnu väärib ka retke programm, mis oli sisukas ja kohapõhine. Mina seda tulenevalt kaassõitja kärsitusest iseenesestmõistetavalt nautida ei saanud, sest isegi kõige lühema peatuse peale anti tagantpoolt korraldus “edasi sõita”. :) Aga see mida nägin, vääris kiidusõnu. Neile kes tahtsid, jagus meelelahutust nii õhtustele laagriplatsidele kui rajale piisavalt.
Hea tunde tekitas ka õigesti ja läbimõeldult kaasavõetud varustus. See, et ma retkeeelse päeva olin veetnud kahtluste küüsis, õigustas ennast täielikult. Olid soojad riided ja riided millega sõita, oli korralik telk, magamiskotid ning -matid, isegi väike matkapliit, mida kasutasime teise päeva õhtul kotti oodates kisselli tegemiseks. Kasuks tuli ka iga sent, mis retkeeelselt sai rattale ja kärule kulutatud. Tehnika toimis laitmatult ning Ortlieb pakiraamikottide kasutamine oli puhas lust. Ühesõnaga, meil oli hea olla!
Võib olla just õigesti valitud ja toimiv varustus ei võimaldanud tekkida väsimustundel. Pean silmas sellist väsimust, millega kaasneb lihasvalu ning mis võib teinekord edukalt alanud teekonna ootamatult lõpetada. Väiksemaid hädasid oli ikka. Mind vaevas ka seekord kerge põlvevalu (tegelikult polnudki valusad põlved, vaid otse kederluu peal olevad lihased), Matil oli tegemist käru rappumisest tingitud väikemate põrutustega.
Jätkub … (lähen lihtsalt magama, sest silm vajub kinniiiiiiiiiiiiii …)