Paar mõtet seoses lindudega. Päev enne retteretkele minekut kuulsin sel kevadel esmakordselt kägu kukkumas. ja sellest paar päeva varem nägin maja ees elektriliinil istumas suitsupääsukest.
Viimaseid pole meil enam toimetamas näha olnud. Kui ma Nahkanuiale tulime, elasid pääsukesed aidas, millel polnud ust. Tean, et ühe pesatäie pääsulaste hukkumises olin mina süüdi, kui ma aidaukse pärast sinna asjade sissetoomist kinni panin. Pole vaja kirjeldada, mis edasi juhtus.
Rukkirääkudest kirjutasin eelmisel aastal. Tundus nagu oleks nende laulu jäänud varasemate aastatega võrreldes vähemaks. Suvi on ees ja milline saab olema tendents nende arvukuse osas on peatselt selge.
Kuid selge on ka see, et oma koduümbrust kujundades ja endale mugavaks muutes muudame me palju liikide jaoks sobivat elukeskkonda. Põtru, kitsi, jäneseid ja metssigu meil muruala suurendamise ja liigsete puude-põõsaste mahavõtmisega vähemaks ei jää, küll aga linde.
Nipil elavad kuldnokad ja kuskil siinsamas pesitseb vähemalt üks paar linavästrikke. Köögiaknast nägin ka ära oksaharu kuhu kavatseb pesa ehitada hallrästapaar. Abramil laulab oma üpriski monotoonset laulu talvike ja ega rohkem pesitsejad nagu polegi. Seda, et linde on vähe, on ka kõrvaga kuulda.
Muidugi teeb see murelikuks. Ei tunne ma ka lindude elu ja elukeskkonda nii hästi, et häid kompromisse leida. Ja kas need on üldse võimalikud? Võib ka olla, et tegemist on väljamõeldud probleemiga või et erinevate linnuliikide vähesus on tingitud hoopis muudest teguritest.
Neil vähestel kordadel, mil olen sattunud viimasel ajal metsa vahele, on meelde jäänud ainult kahe linnu laul: väike lehelind ja punarind, sekka natuke rästaste kädinat. Ja see on laias laastus kõik. Küsin siis endalt, et kas olen valel ajal metsas või ongi seal nii üksluiseks muutnud.
1 kommentaar
Aga võib olla peksan segast …