Ongi jälle üks nädalavahetus möödas. (Huvitav mõelda kui mitut postitust ma siin ajaveebis olen samade sõnadega alustanud?) Lapsed magavad, Maarja toimetab veel ja mina lähen pärast seda kirjatööd samuti tuttu. Tulime just Tudre külast Käpa talu saunast, kus pesime maha nädalavahetuse higi ja veetsime muidu mõnusalt aega. Ei saa ütlemata jätta, et väga maistva, kuid mitte kildugi liha sisaldanud piruka ja sama maitsva salati seltsis. Otse loomulikult oli pererahvas ise kah olemas! Olemine on igatahes mõnusalt värske.
Panen siia lühidalt kirja kõik selle, mis möödnud kahest päevast eredamat meelde jäi. Igaks juhuks tuletan seda postitust lugema sattunule meelde, et “eredat” ei võrdu selles ajaveebis ilmtingimata põneva või erakordsega. Need on sündmused, mis mingil põhjusel ülejäänud päevast esile tõusevad – ikka Nahkanuia kontekstis.
Laupäeval tuli Janek mulda laiali lükkama. Veendusin järjekordselt kuidas 20 tonni mulda kaob otsekui poleks seda kunagi olnudki! Üks koorem tuuakse veel ja siis peaks majaesine (üle tee) olema õhukese mullakihiga tasandatud ning muruseeme sees. Kuna too õnnetu koorem erinevatel põhjustel laupäevaks ei jõudnud, tuleb traktoril korra veel tulla.
Muu hulgas silus traktor Kangelase lõunakülje, kaevates sealt enne kopaga välja kaks roosipõõsast. Nende isutamisega nägin täna hulga vaeva, sest pärast seda kui kahest põõsast oli mulla maharaputamise ja sikutamise teel saanud seitse, tuli neile leida koht ja uuristada maa sisse auk. Aga sain sellega hakkama. Põõsastele valitud asukohad pole ehk kõige paremad aga vähemalt ei pidanud ära viskama. Ikkagi vana Pertelsoni “aretus”. :)
Täna läks jälle traktor katki. Õigem oleks öelda, et purunes lõiketerasid ringivedav rihm. Vaatasin seda vist eile ja avastasin, et rihm oli rullikutel endale ühe pooltiiru peale keeranud. Äkki see põhjustaski nüüd kulumise? Homme jälle Weissensteini ja eks Timeksist saan uue.
Kördile ehitasime Matiga kaevule aia ümber. Et keegi sisse ei kukuks. Äkki ikkagi satub mõni matkaja siia minu juurde ära, narr oleks kui ma ta hommikul kaevust uppununa leiaksin. Või sõidab mõni autoga sisse. Nüüd on kõik see õnnetusena välistatud. Et kaevu saada, tuleb üle aia ronida. Ja siis süüdistagu küll igaüks iseennast.
Kurel jätkuvad ehitustööd. Kure on see Liivo maja. Eile kopsis peremees ise rõõmsameelselt puukuuri, mida ta ehitab juba möödunud sügisest saati. :) Seekord otsustas mees vana laudise pealt maha kiskuda ja uue panna. Sai kokkuvõtteks täitsa kobe kuur. Kui puud oskaksid rõõmu tunda, teeksid nad seda seal kindlasti.
Niita sai kõvasti. Sellegipoolest ootab maja lõunaküljel olev maalahmakas oma korda ja nende järel Kördi-Abrami platsid. Suhteliselt soojad ilmad ja vihm on rohu pannud kasvama mis mühiseb. Tuleb aga teist maa alt juurde. Kui homme traktori korda saan, on tööpõld juba ees ootamas.
Kõige lõppu üks pilt tütrest ja teine pojast. Sellised nad on:
