Ilmateade lubas pärastlõunaks Eesti kohale pilvi ja äikest. Mõnes mõttes on see hea, mõnes mõttes halb. Hea selles mõttes, et siis on ometi põhjust toas olla ja arvutiga tööd teha. Halb selles mõttes, et pärastlõunaks oli planeeritud kartulipanek.
Jep, kartulipanek, mis meil tänaseni tegemata on. Mõni ütleb, et hilja, teised jällegi, et aega on Jaanipäevani. :) Niikuinii oleme selle peenramaa rajamisega saanud aia- ja põllupidaja teadmiste kiirkursuse, asi see üks õppetund lisaks pole juhul kui kartulipanek untsu peaks minema.
Meie peenra- ja kartulimaa on ca 25 meetrit pikk ja 5 meetrit lai. Sellest jämedalt 1/3 on üles kaevatud ja kenadeks peenardeks muudtud. Maarja istutas sinna vaarikaid, maasikaid, redist, porgandit ja ma ei tea mida kõike veel. Osa juurikaid on juba oma pead mullast välja pistnud, nii et päris kasutu meie töövaev pole olnud.
Jama oli ja on uudismaa selle osaga, mis mõeldud kartuli mahapanekuks. Üksjagu ja rohkemgi tööd oli meil juba selle kolmandiku läbikaevamise ja mätastest puhastamisega. Mätas on maa sees mulla all ja katsu seda sealt kätte saada. Kui ei murdu hark ega selgroog, murdub tahe. Minul igatahes nii läks. Alloleval pildil on kõik kolm komponenti veel olemas, kuigi kuklasse lükatud müts reedab tahte murdumist.
Siiski koristasime Maarjaga lahtised mättad kartulimaalt ära ja eile sai seal kultivaatoriga korralikult maapinda kraabitud. Midagi tuli lisaks välja aga osa mättaid jäi maa sisse ning ilmselt jääbki sinna. Eks see teeb vagude ajamise ja hilisema hooldamise mõnevõrra keerulisemaks aga mis seal ikka. Omad vitsad peksavad.
Kui ilm lubab, on meil õhtuks kartul maas. Maarja sõitiski seda tooma.
