Hommikune vaidlus köögis

Näen autot käivitama minnes Rõhu pool tee ääres põtra. Jooksen tagasi tuppa ja näitan looma ka lastele, kes jäävad teda aknast uudistama kuni taas toas olen. Läheb lahti elav arutelu, mis algab Tilde ja Mattise vaidlusest. Mattis ütleb, et tegemist on pulliga, mille peale Tilde karjub, et ei, tegemist on põdraga. Püüan olukorda tasakaalu tuua ja ütlen, et Mattisel on ka õigus, kuna isapõtra kutsutakse põdrapulliks ja emaslooma põdralehmaks. Selle peale sekkub pereema, kes jubedusest õlgu võdistades ütleb, et “lehm” on naisterahva kohta jube sõna. Mina ei saa jällegi aru kuidas põder saab olla naisterahvas ning kuidas ma peaksin teda siis kutsuma, kas naispõdraks. Ei, see ei sobivat, kasutada tuleb hoopis sõna “emane”. Emane põder, emane inimene – nalja kõigil nabani.

Praegu paistab Nahkanuial päike, toas köevad ahjud, Tilde piinab mind ja Maarjat, laskmata meil kummalgi midagi teha. Mannil on täna sünnipäev.

5 kommentaari

  • Imbi ütleb:

    Palju õnne Maarjale!
    Terminid on väga tähtsad, meie töö juures luuakse nüüd komisjon, kes termineid ühtlustab:)
    Pidage vastu seal külmas ja lumes, kevad pole enam mägede taga! Ehk saab koolist ka külmapühasid.

  • Rein ütleb:

    Tore, käisin eelmine nädalavahetus ka seal Vardaja veski juures ja looma jälgi oli ikka omajagu.Kahjuks ei osanud vahet teha “lehma” ja “pulli” vahel, kuigi nägin, et olid sammunud kõrvuti.Hundi käpajälg igatahes ületas minu koera käpajälje silmnähtavalt.
    Igatahes põnev kant, igal aastaajal.

  • marko ütleb:

    Läksin oma koeraga järgmisel päeval sama teed pidi ja imestasin kui suured need hundi jäljed tegelikult olid ka oma koera jälgedega võrreldes. Kui võrdlusmoment puudub, ei saa hundi jälje tegelikust suurusest arugi.

  • Kristi ütleb:

    Pean seda lugu lugedes kirjutama oma ühe oma memme räägitud loo (v-o ma olen seda Sulle juba rääkinud aga topelt ei kärise). Mäletan siiani, kuidas mu memme seda mulle jutustas. Lugu ise selline:

    Läks memme mööda kodutänavat ja nägi, et lapsed uurivad mingit surnud loomakest ja ise räägivad: “Näe, rott!”. Memme siis astus ligi, uuris ka loomakest ja ütles lastele: “Ei, lapsed. See ei ole rott, see on mutt.”. Üks väikestest poistest vastanud seepeale: “Ise oled mutt, see on rott!”. Mäletan täpselt, kuidas memme seda lugu rääkides naeris ja ütles, et seepeale tal polnud muud teha, kui edasi minna.

  • marko ütleb:

    Väga lahe lugu! :)

Jäta kommentaar