Meie koerake kohaneb tõepoolest. Ta saab hästi hakkama ja leidis kohe koju tulles endale varjulise paiga kuhu ootamatuste eest või puhkehetkeks põgeneda – pliidialuse. Praegu magab ta õiglast und hoopis meie vana lihuniku külmkapi all.
Kuna Kloontruuperist siin ajaveebis kindlasti ka tulevikus juttu tuleb, tegin huviliste tarbeks oma Picasaweb albumitesse ühe uue, kuhu laadisin üles mõned senitehtud pildid. Tulevikus saab see kindlasti lisa nagu see toimub juba pikemat aega Mattise ja Matilde albumitega, kuhu regulaarselt pilte laen.
Kohaneb ka pere. Mattis küll pisut kardab koera aga sellest saame üle. Praegu on küll nii, et kui üks neist äkilise liigutuse teeb, kimavad mõlemad eri suundadesse. :) Matildel pole koera suhtes eelarvamusi ja see on hea. Ma ei ole kindel kas ta ikka saab aru, et tegemist on elusa loomaga, mitte ühe karvase ja liikuva mänguasjaga.
Aga võtsime koera kasvatamise kohe tõsiselt käsile. Minu täditütar Brit-Hell kasvatab ise koeri ja neid põhjalikult tundes saatis ta mulle põhjaliku juhendi selle kohta kuidas teha koerast arukas olend, mitte meteoriidina kõike liikuvat ründav ajudeta külanähvits. Arvasin, et pigem näen alguses pisut rohkem vaeva kui pärast oma koduvalvurit mööda Endla kaitseala või võõraid hoove taga ajan. Ja kuna reeglid on lihtsad, pole nende kehtestamisega suuremat probleemi kui iseenda ümberharjutamine. Mulle tuli üllatusena kui palju läbinisti inimlikku ja ainult inimesele arusaadavat tahame me oma suhetesse koduloomadega üle kanda.
Aga soovige mulle selles edu! Teen oma parima ja loodan, et ei kuku välja nii nagu alati. :)
6 kommentaari
Võiksid panna kirja ühe NN stiilis konkreetse koerapidamise lühiABC – ei teeks paha, arvestades keskmise kesk-eesti jalgratturi kogemust külateedel…
Koertele on jalgratas totaalne väljakutse. Võrrid jms põrisevad asjad veelgi enam. Lugesin miskist koeraraamatust, et seda jalgrataste ründamist välja juurida, tuleb sellega kohe eraldi tegeleda, võtta appi mitu võõrast (mitte peretuttavat) jalgratturit, kes peavad siis majast mööda sõites, kui koer spurdib, koheselt seisma jääma. Kui jalgratas edasi sõidab, tõlgendab koer seda väljakutsena – ja kui rattur minema sõidab, oli ta enda arvates tubli ja peletas paha jalgratta minema. Kui aga jalgrattur vastu koera ootustele seisma jääb, siis pole tal seda väljakutset. Selle raamatu järgi tulekski nii kaua seda vastavalt õpetatud jalgratturitega harjutada, kuni koeral huvi kaob. Päris raske :)
Ma pean näiteks karu (ta ei püsi mul kogu aeg ketis) ja tema jaoks on mööda jalutavad külaelanikud ka totaalsed väljakutsed. Olen proovinud seda nõmedat harjumust tal välja juurida, et lasen tuttavatel majast mööda jalutada, aga ikkagi ta ründab. Mõned ärajäratud jäsemed, pead jne. igapäevane asi.
Tegelikult on seismajäämine hea nipp küll, aga siis riskib puretud saada (eriti mitme looma korral), kui just gaasi või muud enesekaitset kaasas ei ole – edasi spurtides on vähemalt võimalus puutumata jääda.
Veidi karm tekst? Paar päeva tagasi piima järgi käies pidin kahe lahtise koeraga kokku puutuma. Vabandan, ei oska näha situatsiooni lahtise, ründava koera vaatenurgast.
Heeh, see oli nüüd iroonia minu kommentaari kohta…? Ega ma ei püüagi koeri õigustada, koeri inimestest tähtsamaks pidada vms. Pigem vastupidi, olles kolme koera omanik olen täiesti teadlik vastutusest, mida see kaasa toob. Ei taha olla ise poolsurnuks ehmatanud inimese nahas. Minu kahte koera, hoiab väga edukalt aias kinni raadiopiirdeaed, isegi koeraarsti juurde minekuks tuleb nad sülle võtta ja auto peale tõsta, nad ei tule enam isegi meelitamise peale väravast välja. ning et seda ühte, kes aeg-ajalt väljas käib ja oskab edukalt keti puruks tõmmata jne, kes on küll ise juba 13a vana, aias kinni hoida, teeme nüüd veel lisaks investeeringu elektrikarjuseks. Koeraomanik vastutab koera tekitatud kahju eest sõltumata sellest, kas ta on süüdi või mitte, seega tuleb kahju tekkimise risk viia miinimumini.
Nagu ma olen avastamas, on see korakasvatus põrgulikult aeganõudev värk. Asi käib paljuski nii nagu Monika kirjeldas kuigi mina tahan uskuda, et ratturite rahulejätmise õpetamiseks on ka vähem inimressurssi nõudvaid nippe. :)
Igal juhul igasugune jõu kasutamine on välistatud. See ei too soovitud eesmärki, meelita, meelita ja veelkord meelita. Koerale peab tekkima mulje nagu tal on hea ja huvitav ainult oma peremehe juures. Mulle on see väljakutse, sellisel kujul ehk mitte väga oodatud aga siiski paratamatus, millega pean leppima kui tahan, et Juhan minu majast rattaga saaks rahulikult mööda sõita.
Monika koerad on tapvalt rahuliku loomusega – ei usuks, kui poleks näinud. Kui Marko koer jääb ratturi möödumisel majast rahulikuks, on kasvatus korda läinud. Tõesti keeruline, samas lihtne, inimlik-loomalik problemaatika – kui mingi poosi sisse võtad, et mul on ikka hea koer jne., ja kedagi ei hammusta kunagi, siis võid kindel olla, et Su loom võib kellegi elu või närvikava ära lõhkuda – räägin kusjuures oma konkreetsest kogemusest :) :(