Mats oli kaks päeva kadunud ja ilmus täna keskpäeval äkki välja vigastatud jalaga ning täiesti kurnatuna. Kus ta oli ja kuidas ta ennast vigastas jääb ilmselt meile teadmata kui mitte homne röntgenisse minek mingit selgust ei anna.
Kui kass täna koju jõudis ja Maarja ta tuppa lasi, ronis ta longates ja pikemalt mõtlemata oma asemele pliidi all korvis. Seepärast ei saanud me esimese hooga ka aru kui tõsine tema vigastus on. Aga otsus Matsiga arsti juurde minna sündis kohe. Et see oli õigustatud, selgus mõne aja pärast kui kass köögis ringi liikudes lihtsalt külili kukkus ja enam tagasi jalgadele ei saanudki.
Meil õnnestus Paide loomaarstiga kokku leppida läbivaatus töövälisel ajal ja ma sõitsin loomaga linna. Selgus, et kassil on palavik (40°) aga see oli ka kõik, mis ma teada sain, sest loom ennast läbi vaadata ei lasknud. Seepärast piirdusime antibiootikumide ja valuvaigistiga ning ma panin Matsile kinni röntgeniaja teise Paide loomaarsti juures, kuhu läheme homme.
Alates Paidest tulekust on Mats sügavalt maganud. Tegime talle pliidi alla pisut suurema pesa, sest väikeses korvis oli loomal ilmselgelt raske ennast sirutada.
Teate, mis mind kõige selle juures häirib? See, et loomaarstid töötavad väga piiratud graafiku järgi ning mind on jällegi süüdistatud siinsamas ajaveebis oma looma vastutustundetu kohtlemise eest pelgalt mõtiskluse baasil soovist loom ära anda. Samas pole meie loomasõbralikus ühiskonnas mingi probleem jätta lemmikloom päevaks või kauemaks valu kätte piinlema, sest loomaarsti tööaeg on läbi. Ja kui inimesed on väärt eraldi välja tulemist, ööpäev töötavat kiirabi, pole teised elusolendid seda mitte. Muidugi võiks sõita Tartusse, Tallinna või Viljandisse, nagu mulle soovitati, aga kuulge, milleks meile siis kohalikud spetsialistid. Tõsi, Truuper ei saa küla vahel jalgrattureid taga ajada või vabalt naabrikoeri suksutada ning Nahkanuia kassid ei liigu ühest kohast teise käekotis, aga neil on olemas korralik ninaesine ja peavari ning ma ei vaata kella, kui neil on vaja midagi muud.
Ma ei süüdista loomaarste, pigem ei suuda ma mõista sedavõrd vastuolulist suhtumist ühiskonnas. Kui loomakaitsjad nii väga tahavad kuskil millegi eest võidelda, võtke ette süsteem, mis teeb loomadest tundetud asjad või minge loosungitega nende majapidamiste ette, kus pulstunud kasukaga ja näljutatud loomad on oma hääle kähedaks haukunud. Protestige küla vahel lahtiselt mõõdakõndivaid inimesi või isegi autosid ründavate koerte vastu ning leidke lahendus linnasid haisu ja võigaste häältega reostavate kiimas kassikarjadele. Palun ainult ärge tulge mulle ütlema, et ma oma loomadest ei hooli …
Ma läksin emotsionaalseks, sest see ammune süüdistus häirib mind rohkem kui ma tahaksin. Ja ma mõtlen selle peale iga kord kui ma muretsen meie kasside pärast või jalutan koeraga Vardjale. Selline tõbras ma siis olengi.
2 kommentaari
Paides on jah viimasel ajal loomaarst ikka väga piiratud töögraafikuga. Suuremates linnades tavaliselt loomaarstidel vastuvõtuaeg kella 20-ni, et tööinimesed ka käia saaks.
Lugesin seda postitust, mille peale sind vastutustundetuses süüdistati.
Mõnes mõttes on see ju õige, kuigi on näha, et ikkagi hoolid looma heaolust. Kirjutasid seal mitmeid asju, mis kogenud koerakasvatajale halvas mõttes silma jääksid. Põhimõtteliselt on võetud koer pelgas lootuses, et temast iseenesest hea ja kasvatatud seltsiline kasvab. Ja kui asjad päris nii ei kujune, siis ei tehta midagi, et asja parandada…Näiteks ütlesid, et kui koer ei võta õppust võimaluse piires tehtud dressuurist, siis lihtsalt istubki ketis. Ning et sul on palju olulisemaid prioriteete kui koer. Jutust jäi kumama mulje, justkui loomaomanikel keerlekski elu ainult loomade ümber. Mõnel võib nii olla, kuid see, et iga päev natuke aega oma loomale pühendada ning teda ühiskonnale sobilikuks koolitada, ei tähenda, et loom peaks olema esikohal. Kui pole huvi, viitsimist ega tahtmist, aega, siis ongi nii, et on õnnetud nii koer kui omanik. Kahjuks on see Eesti ülitavaline.
Teadlik koeraomanik pole see, kes kandekotikesega oma pisikest sülekoera ringi veab. Olen nõus, et koeral on koera elu ning usun, et iga mõistusega ja kogenud loomaomanik tahab, et loomal oleks võimalik käituda oma liigile kohaselt. Inimesed, kes ei tunne liiki ning kohtlevad teda nagu inimest, ei ole ju just arukad. Kuid ma ei näe midagi ebakoeraliku selles, et koer käib toas pererahva juures. Koerad, kes saavad kogu aeg inimeste juures olla, on rahulikumad ja õnnelikumad ning käituvad ka paremini.
Mis tõugude segu Kloontruuper on, et kõige halvem valik ühe suurte kogemustega koerakasvataja sõnul? Ilmselt jahikoeraverd? Selles suhtes õigus, et jahikoerad ei sobi üldjuhul esimeseks koeraks. Perekoeraks oleks parem valik mõni sõbralik ja rahulik tegelane mitte energiline jahikoeravereline.
Üldiselt jäi mulje, et koer on lihtsalt noor ja energiline ning ei pea omanikust lugu kui karjajuhist. Koertekool olnuks kindlasti abiks, aga ilmselt selleks aega ei jagunud. Lohutuseks võib öelda, et kunagi pole hilja koera koolitada. Kui koer saab iga päev piisavalt liikuda ja tegelemist, siis üldjuhul tal ei teki tahtmist uitama minna.
Keegi soovitas elektrikaelarihma, mille peale isegi mõelnud olen, kuid ei tea, kui palju sellest kasu on, kui koeral jahihoog parasjagu sees.
See postitus pole üldse mõeldud rünnakuna.