Täna oli lõpuks ometi siin Nahkanuial üks vihmavaba päev ja ma sain otsast hakata niitma kõiki neid arvukaid platse, kus rohi oli juba pea põlvini kasvanud. Kui ma muidu olen endal elu mugavaks teinud ja tegelen kuival ajal niitmisega tunnike-paar üle päeva, siis täna kulus hluga aega kui majaümbrusele inimlikuma väljanägemise suutsin anda. Õnneks tuli mulle appi õetütar, kes paariks päevaks maale puhkama tuli.
Päeva lõpus täitsin ka möödunud nädalavahetusel maarjale antud lubaduse ja ühendasin segisti veevõrku. Nüüd on meil siis koht kus voolava vee all käsi pesta ja puha. Sest mida iganes ma räägiksin maaelust või selle juurde kuuluvatest ebamugavustest, on ilma veevärgita ikka väga raske ennast sundida tegema isegi sedavõrd elementaarset kui kätepesu. Tuleb ju võtta vesi, valda see kaussi, soperdada seebiga, valada kauss jälle tühjaks ja nii tuhat korda päevas.
Nagu näete, otsustasime täiesti kaasaegse Gustafsbergi segisti ja seina peal olevate torude kasuks. Nii tundus lihtsam. Muidugi oleks võinud soetada ka mõne vana väljanägemisega “kraani” aga puudus sellise otsija ja ilmselt oleks tegemist olnud oluliselt suurema väljaminekuga. Omavahel otsustasime Maarjaga, et kui me juhtume midagi lahedat kunagi leidma, saab olemasoleva alati välja vahetada. Meil ju ülemise korruse vannituba veel välja ehitamata. Kvaliteetne segisti leiaks sealgi koha.
Ja nagu ikka ei lahenenud ka segisti kinnitamine ja ühendamine valutult. Nimelt hakkab külma vee toru füüsikaseadustele alludes “higistama”. Toru ei puutu küll seina vastu aga seda mööda alla voolavad veepiisad võivad tekitada pahandust rohkem kui tarvis. Ei oskagi seda olukorda koha paugupealt lahendada. Üks võimalus oleks toru isoleerida aga siis ei näeks kogu kupatus nii hea välja.
Päris õhtul hilja jõudis ka traktor rohkem kui nädalakese seisnud mullahunnikut laiali lükkama. Selgus, et muld on märg ja tahab traktori all plögaks muutuda. Ei saanud seekord sedavõrd hea tulemust kui eelmisel korral, kus traktori töö riisusin üle moepärast.
Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud! Truuper murdis täna meie teele sattunud hallrästapoja maha. See oli midagi mida ma esimese hooga ei suutnud uskudagi. Üleeile sai kutt haraka käest peksa ja nüüd rapsis rästast nagu vana mõrtsukas. Oli tükk tegemist, et laip tema käest valutult kätte saada, kangekalne nagu ta on.
Eks see oleks juhtunud varem või hiljem. Sest nagu ma täna Olevilt kuulsin, olid laika ja hagija ristsugutised omal ajal Eestis väga populaarsed jahikoerad. Ainult et nüüd ei lubatavat nii enam teha. Samas rääkis täditütar, et Eesti jahikoerad ongi valdavalt murdjad. Häid jäljeajajaid nagu jahikoeralt tegelikult oodatakse, on vähe või pole üldse.