Käisime Matiga eile vaatamas tuuletallajate pesakonda. Linnud olid teinud endale pesa vana veski põrandatala seinasüvendisse ja tunnevad ennast seal turvaliselt ja kaitstuna.
Linde kutsus meid vaatama Ando ja veski on Ammuta küla Abernihi veski (1894). Viimane ei tohiks enam miski saladus olla, sest tuuletallaja pojad on lennuvõimelised ning meie olime tõenäoliselt viimased, kes neid seal kükitamas nägid. Väga lahedad tegelased!
Kuid linnud ei ole ainus vaatamisväärsus Abrenihi veskis. Seda on ka veski ise, mis viimase aasta jooksul ilmutab märke taaselustumisest. Müürid korras, sodi ära viidud. Ega järgmisel aastal tuuletallajatel või teistel inimasustust sobivaks pesitsuskeskkonnaks pidavatel linnuliikidel sinna asja enam pole. Siis saab kõik nende jaoks liiga korda.