Kassid ja linnud ei kõla just sellise sõnapaarina, mis koheselt häid tundeid tekitab. Ometi peavad nad teatud piirini Nahkanuial hakkama saama ja kus võimalik, püüame Maarjaga seda suhteliselt habrast tasakaalu tagada. Muidugi läbi inimese silmade ja väärtushinnangute, sest palju see kass ikka aru saab, miks tal keelatakse jahti pidada.
Alustan hoopis ühest tedreisandast, kes on meile olnud seltsiks sisuliselt terve talve ning kes on ennast Nahkanuiale sisse seadnud ka kevadel. Ma ei tunne nende lindude harjumusi aga ma ise olen selle isendiga mingis mõttes harjunud. Täna lendas ta hommikul maja juurde paju otsa, kus ma sain temast köögiaknast ühe foto teha. Lähemale minnes lendas lind ära, selge märk sellest, et meid ta omaks pole võtnud.
Üks väheseid, võib olla isegi ainus tõsiseltvõetav hoiatus minu äialt tuli siis, kui ta sai teada Maarja soetatud kassidest. Ta ennustas kasside tulekuga lõppu lindudele maja vahetus läheduses. Kuigi ma lõin toona sellele hoiatusele käega, jäi see mulle meelde ja aja jooksul olen püüda näha seoseid meie kasside ja lindude arvukuse vahel maja juures.
Pisut meelerahu olen saanud linavästrikest, kes aasta aastalt pesitsevad kusagil aida katuseviilu all. Samas saan aru, et neid peab päästma pesa asukoht, mis on kassidele seni olnud kättesaamatu. Kuldnokkadel ei lähe nii hästi ja ohtu, mis neid varitseb, kajastavad need kaks alumist fotot, tehtud täna lõunal maja ees.
Nii et äia sõnad kipuvad täide minema ja kassidest on kujunenud maja ees pesitsevatele kuldnokkadele tõsine oht. Ja kui Tutile piisas mu kurjast häälest, et puu otsast alla tulla, tegi Mats sama alles siis kui minu üksteise sisse keeratud töökinnastest pall teda tabas. Ilmselt ei olnud kuldnokkade möödunudaastane äkiline lahkumine seotud toona veel väikeste kassipoegadega aga sel aastal võivad kassid nende pesitsuse nurjata küll. Varusime juba äia toodud tennispalle maja ette ja kõigile pereliikmetele on antud üksikasjalikud juhendid keda ja millal nendega loopida.
Muidu on kassidest päris palju rõõmu. Mats on seltskondlik ja toimetab sageli koos meiega. Tuti on omapärane ja kohati tundub lausa kohtlasena kui ta asja eest teist taga saba seljas kuhugi jookseb või siis aiaposti otsa ronib. Vahetevahel teevad nad pahandust ka ja siis ootab neid perenaise kurjustamine, mis lõpeb paharetile õuearestiga. Teinekord on jällegi nende teod kaheti mõistetavad ning inimlikust seisukohast mõistetavad. Nagu näiteks sellel fotol siin Matsi valitud magamisase, Maarja poolt trepile jäetud tema ja laste õueriided.
