Kõigepealt puukidest, varajastest puukidest. Kui ma õigesti mäletan, leidis Maarja esimese puugi Matsilt juba siis kui temaga arsti juures operatsioonil käis. Sellest peaks olema paar-kolm nädalat tagasi. Naise muret puukide pärast toas ja lastel ei võtnud ma oma enesekindluses enesestmõistetavalt tõsiselt. Nagu paljude teiste väikesemate ja suuremate viimaste aastate jooksul toimunud väärtuste ümberhindamise osas, tuli ka seekordne väikese šokina, kui Matilde täna hommikul kööki astus, värskelt Tuti käest sügamisel saadud puuk näpu küljes. Tüdruk oli hädas ja tuli ütlema ainult seepärast, et tal ei õnnestunud puuki kuidagi käe küljest lahti saada. Õnneks muidugi, sest vastasel juhul oleks puuk jäänud kusagile tuppa vaiba sisse.
Aprillis puugi leidmises pole midagi üllatavat, üllatav on neid leida kusagilt kus neid kunagi pole olnud. Milline saab olema meie kasside toaskäimise ja -olemise reziim, ma praegu veel ei oska öelda aga isegi mina oma muretuses leian olevat õigustatud nende püsimise õues vähemasti suveajal.
Tedred üllatavad ka. Praegu on nende mänguaeg ja vähemalt mõned isendid on otsustanud ennast puhevile ajada otse meie maja taga tüükalisel viljapõllul. Täna hommikul jälgisime kahe tedre hüppeid ja sorakil tiibadega uhkeldamist Matilde ja Mattisega. See kestis küll lühikest aega aga ma usun, et kell 8 hakkasid nad juba lõpetama ka. Mul oleks äärmiselt hea meel kui mõni neist ennast siin meie lähedal sisse seaks.